Joomla! Volunteers Portal

Jun 18
M T W T F S S
28 29 30 31 1 2 3
4 5 6 7 8 9 10
11 12 13 14 15 16 17
18 19 20 21 22 23 24
25 26 27 28 29 30 1

 

Innaga Talnamõisa mäkke sõitmasTulen üle pika aja oma teemaga tagasi kodukanti, emapoolsete juurte juurde. Kirjutan teema sellest, kuidas otsisime Innaga taga seda teed, kust ma kunagi nooruspõlves ühe korra maale läksin: läbi metsa otseteed Tõrvast Lõvele

Kunagisi suurmõisaid ja nende karjamõisaid, talusid ja põllu/metsa majandamise alasid ühendasid teed; ühendavad praegugi. Paljud neist teedest on muutnud oma asukohti, lihvinud kurve ja künkaid või üldse kadunud. Nooruspõlves rääkis vanaema kuidas nad hobusega Lõvelt otse läbi metsa Tõrva poole liikusid. Juba siis hakkas mind see teema huvitama ja sai ette võetud sõbraga rattaretk Tõrvast Lõvele üle vanaema jutustatud teelõigu. Kahjuks ma ei mäleta sellest ettevõtmisest suurt midagi, kui et metsa vahel ületasime üsna niisket ja porist kraavi. Kuidas me aga minema hakkasime või kohale jõudsime, sellest ei mäleta mitte kopikatki...

Nüüd siis, sisuliselt 30 aastat hiljem, oli mul puhkusenädal, ja tekkis plaan seesama tee läbida, et näha, kas üldse on see veel võimalik või on kinni kasvanud. Mõned päevad enne sain asja uurida põllu servast kust tee metsa vahele jooksis. See tee oli sisuliselt üles küntud, kohati mõnikümmend sentimeetrit ja kohati meeter lai riba oli põlluharijate poolt veel jäetud. Jalutasin sealt metsani ja tundus, et mingi rada ikka metsa ka läheb.

Tallna mõisa aladelSee oli siis laupäevane hommik kui Innaga Tõrvas rataste selga hüppasime ja läbi Keisripalu metsa Talnamõisa (uuema aja nimetusena Möldre) poole sõitsime. Ilm oli ilus, päikeseline ja juba varakult üsna soe. Ideaalsed tingimused sellise retke ettevõtmiseks! Helme kalmistu tagant jookseb kruusatee alt läbi Helme jõgi. Kohe peale silda liigub praegune tee otse mäkke, vanadel aegadel aga liikus tee siit vasakule ja kulges pisut paralleelselt Helme jõega ja hiljem Ennuse oja suubumisel paralleelselt Ennuse ojaga. See on selline põnev tee mis on läbi aegade oma asukohta muutnud: algselt läks ta ojaga kaasa ja üsna sirgelt kuni Tallna karjamõisani välja. Hiljem, kui talusid juurde tekkis, keeras tee varem üles, ridaküla esimese talu juurde. Sellest talust on pärit minu vanaema Jutta. Hilisemalt aga tehti korralikum tee juba Helme jõe ületamisel otse üles mäkke. Vana tee ja uue tee ristumine on praegu paras kurv metsaveerel
Vanaema sünnitalu juures nautisime vaateid ja uurisime veel alles olevat maakeldrit mis kunagi oli elumaja all. Muudest hoonetest siin enam märki pole, kuigi siinne talukompleks oli väga suur, selle juurde kuulusid mitmed aidad, heinaküünid ja laut. Kunagi peaks ka sellest paigast artikkel saama.
Igatahes sõitsime edasi. Kahele poole teed jäävad talupidamised, mõned lähemal, mõned kaugemal. Enamustes neist elatakse sees. Elu käib ka kunagise Tallna karjamõisa aladel. Siin, ma pakun, on veel mõisa ajast alles laut ja ait mida tänapäevalgi mingiks otstarbeks kasutatakse ja korras peetakse.
Müürid järve veerelKui jõuame teeristini, ehk Helme-Oru teeni, teeme pisikese peatuse. Siin ristil oli kunagi Lõve vallamaja. Mäletan seda kahekorruselist maja veel noorepõlvest. Seisis tühjana, akende ja usteta, teisel korrusel ühes toas oli vana metallvoodi karkass. Kunagi on siin ka piima vastuvõtupunkt olnud, vanaema ja vanaisa on siin piimandusega tegeleda saanud. Praegu on hoonest järel vaid vundament (ka kõrvalhoonest). Kui ma ei eksi, siis siin maja ees oli varem ka bussipeatuse märk.
Hindasime olukorda, et üle üles küntud teerajal meil ratastega liikuda pole mõtet. Sõidame hoopis heinamaad mööda ja siis keerame lõpus põllule, et minna rajale. Mõeldud, tehtud. Seal, kus põld ära lõppes, algas metsatee. Tundub, et sedapidi on ikka ka masinatega mingitel aegadel liigutud, kuna tee peal võsa ei kasvanud. Meie jaoks oli see vaid hea märk. Sõitsime rahulikult hambaid logistades edasi, vaikselt allapoole suunduvat radapidi. Korra vaatas üks kitski meie tegemisi
Lõpuks tegi tee käänaku vasakule ja ees oli oja ületamine. Aga see polnud mingi probleem, kuna tee alt läks truup. See madalam ja soisem ala oli kena koht Siit edasi oli juba tõus, võtsime seda jala. Teest vasakult on metsa maha võetud nii, et paljastub Ennuse järv. Järve otsa juurest nõlvakule jäävad mingi vana hoone kivivundamendi müürid – väga kena koht oleks seal maja omada Ennuse karjamõisa kohale jäävat talupidamist aga varjasid puud – sealt polnud (veel) metsa maha võetud.
Mind ka metsa vahel nähaSiit edasi on teerada oluliselt parem. Kahelt poolt ei suru ka võsa enam peale. Natuke aega metsavaheteed, siis heinamaa servast jooksvat teed mööda ja taas metsa vahele. Siin püüdis meie pilku jahimeeste varitsustorn. Loomulikult käisime üleval ja vaatasime asja üle. See aga polnud kuigi kõrge ja kaugusi näha polnud võimalik, vaatesse jäi vaid pisike lagendik.
Ja siis sõudsime teedpidi edasi. Oli kuulda sõitvaid autosid. See pani imestama, kuna maantee oleks pidanud meist kaugemale jääma kui mootorimürina järgi võis otsustada. Kehitasime õlgu ja sõitsime edasi. Äkki lõppes mets ära, ees haljendas heinamaa ja siis hakkas koht tuttavamaks muutuma – me olime jõudnud välja Tehvandile... Tähendab, kuskilt panime puusse, kuskilt oleksime pidanud ära keerama. Tõsi, enne Ennuse oja oli selline koht kust justkui tee keeras paremale, aga siis me ei teinud sellest välja. Nüüd, olles uurinud ka kaarte, tean, et see oligi see koht kus me oleksime ära pidanud keerama. Polnud midagi parata, sõistime maanteed pidi Lõvele välja, kuna ajatabel ei lubanud tagasi seiklema minna.

Õhtul, kui maal asjatoimetused lõpetatud, pakkus Inna, et äkki läheme tagasiteele vana teed pidi, aga mul oli toss liiga väljas ja loobusin sest mõttest. Küll ma pole aga alla andnud ja kunagi võtan selle retke uuesti ette, siis juba õiget rada pidi

Siin on ka kaart sellest kus ja mis.