Ei saa ma läbi Lõveta. Ehk siis... Mõni aeg tagasi (nädal-paar) kirjutasin kui läbi on maal kuuri-lauda katus. Et ema tahtis maale, siis käisimegi seal. Kuigi algselt oli plaani lillepeenra kallal nikerdada, siis nähes taas kuuri halvenevat olukorda, hakkasin hoopis tollega tegelema. Läbi mädanenud nurgapalgid tuli asendada uuega. Vastasel juhul langeb nurk sisse. Üldse on kuur pisut tahapoole viltu vajunud, vähemalt minu arust. Aega võttis, aga asja sai. Üksi on sellist asja ikka natuke liiga raske teha. Lõin tagasi ka sealt plehku pannud lauad, et vihmavesi enam ligi ei pääseks.
Ruberoid on katuselt lahti suurte laikudena, hing ei andnud rahu, kõik mis andis kuidagi tagasi keerata ja kinni lüüa, sai ka kinni löödud. Leidsin ka pisut varasemalt üle jäänud ruberoidi, seega kasutasin selle katusel ära. Aga, seda oleks mitu rulli juurde vaja, lisaks on vaja ka liiste millega ruberoid kinni lüüa. See on aga juba raskem ja kallim teema, uurime, äkki õnnestub Inna töökohast midagi odavamalt kätte saada.
Igatahes mässasin pea kuus tundi, hing oli päris välja minemas. Tulemus oli küll silmaga näha, aga tegelikest töödest sai tehtus vast heal juhul 15%. Oleks üks abiline ja helgem tulevik mis motiveeriks seda kõike tegema, siis teeks kah. Nui neljaks, aga teeks.
Kahju, kahju, kahju... Ja ma isegi ei tea kas tegelikkuses sellel asjal minu jaoks mõtet ongi mida ma seal tegin/teen... Kurat, ma ütlen!
