Sedapsi siis. Ei midagi uut siin päikese all. Fukushima ikka saastab, ameerikamaa toodab pakse lolle jätkuvalt lisaks ja inimkond ootab ikka veel oma päästjat... Ja ei midagi uut ka isiklikus elus: naine on sama, töökoht ikka sama, mina olen sama ja kõik mu ümber on ikka sama. Ainus mis, et tuultena käib üle igasugu veidraid lainetusi, mis aga kohe kuidagi kuhugi välja ei vii. Segane jutt? Eks see seis ise ka ole segane. Ühelt poolt nagu tahaks elult midagi rohkemat, teiselt poolt aga pole midagi rohkemat tahta, kuna kõik kipub taanduma finantssfääri kõrgetesse kihtidesse kuhu mul erilist au kuuluda pole. Ja ausalt, väga ei tahagi kuuluda! Aga siiski, võiks oma elu suuta korraldada nii, et suudaks midagigi oma elus muuta ja ümber korraldada.
Ega see kõik nii võimatu polegi, see korraldamine siis. On hoopis teised tegurid ja nüansid mis tulevad mängu peale korralduste läbi viimist ja vaat ma ei ole kindel, et ma nende korraldustest tulenevate muutustega jagu saan, või kui saangi, siis millise vaevaga. Et lõppkokkuvõttes KAS SEL KÕIGEL ÜLDSE MÕTET ON? Ja see ongi baasküsimus millele ma ei suuda vastust leida.
Unistan siin juba mitmeid aegu isiklikus maamajast. Lihtne unistus ju, eksole? Algne idee oli leida armas maja sinna piirkonda kust on pärit mu emapoolsed juured Valgamaal. Ideel on olnud omad tõusud ja mõõnad ja lõpuks takerdusime ikka sellesse, et pigem on tarvis suuremat elamist, et korjame stardikapitali hoopis selleks. On ju teada, et enamus taskukohasemaid maamaju vajaksid putitamist ja finantse elamiskõlblikkuse tõstmiseks. Ma olin veel krooniaja lõpus sentimeetri kaugusel ühe maja ostmisest mis mulle praegugi veel hinge läheb...
Teen vahepõike. Tegelikult on mul olnud ka pikem soov ja tuhin saada omale seda maja kus on veedetud mu lapsepõlve enamus nädalavahetusi. See on suur kivimaja mis iga aastaga vajaks järjest rohkem hoolt ja kätt. Kahjuks praegune omanik pole ka hetkel võimeline seda maja hoidma, aga lubab meil seal lihtsalt käia. Kahjuks iga käimine lõpeb minu jaoks ängiga, nähes kuidas kõik lihtsalt välja sureb ja ma ei saa seda kuidagi takistada... Aga nagu ütlesin, oli see vahepõige...
.
Niisiis muteerus maamaja idee, kus käia puhkuse ajal ja puhkepäeviti, ümber uueks mõtteks elukoha laiendamiseks. Jah, aga miks siis jääda taaskord korteri inimeseks? Äkki laieneme suurlinna lähedusse isiklikku majja? Hakkasime otsima maja Tartu lähistele, Kambjasse ja Nõosse.
Otsingud on meid viinud üsna väheste pakkumiste ülevaatamiseni. Nimelt pole midagi mõistlikku leidnud. Üks ahvatlus Nõo lähedal oli ja seda sai omal käel käidud ikka mitmeid kordi vaatamas. Üks hetk oli kuulutusel broneering peal. Ai kuidas ma olin pettunud 
Helistasin siiski maaklerile ja ütlesin, et kui peaks uuesti vabanema, siis tahaksin seda maja ka seest näha. Nädalajagu hiljem see vabanes ja käisime vaatamas. Sain kui puuga pähe, kuna polnud seal midagi mida vaadata: maja oli vettinud ja auklik, mädanes ja hallitas... Minu ilus väike idee lendas vastu taevast 
Alles hiljuti aga leidsime (õigemini tekkis kuulutus) maja Tartu servas ja see jättis sügava mulje. Mõtlesime ja arutlesime Kajaga, aga tema hind ja hind elamiskõlblikkuse tagamiseks läksid meie liigast välja ja tuli selle maja mõte maha matta. Üldjoontes oli igati mõistlik koht ja elamine ise ka 
Kindlasti hakkajamatel on tekkinud küsimus, et kui käed otsas on, siis miks ei ehita. Ka see idee on olnud kahel korral päevakorras. Esimene kord oli mõte koos sõbraga ehitada paarismaja vms. Huvitaval kombel sai see mõte väga palju vastuseisu, aga oleks olnud minu arust teostatav küll. Vaatasime isegi krundivariante ja siis kuidagi nagu hakkas asi ära vedama ja lõpuks lihtsalt puges varju Varjus oli ta mõned aastad ja võimendus sel kevadel. Vaatasime erinevaid moodulmaju ja krundivõimalusi. Sõprade abiga leidsime Kambjas toreda krundigi, aga omanike uurimisega läks veidral kombel palju aega ja lõpuks avastasime, et sel maalapil algab ehitus... Ehk siis see krunt oli hõivatud ja oli võibolla hõivatud juba siis kui me sellele mõttele tulime... Aga et krunte on ju mujalgi, siis jätkasime otsinguid. Aga needki jooksid lõpuks liiva, kuna nende hinnad tõusid või olid juba üle mõistuse kallid. Seekord ehituse mõte ei vajunud unne vaid viskasin ta lihtsalt peast välja (aga panin kapile seisma).
Ja siin ma siis olen, ikka oma korteris, ilma maamajast, ilma igapäevaselt elatavast majast, ilma suuremast korterist ja ilma iseehitatavast majast. Samas minu praegune elupaik suudab minu ja mu pere ära majutada, et ei ole kuhugi kiiret ja saame kenasti hakkama. Olen hakanud isegi mõtlema, et äkki oleks aeg hoopis panustada oma elamisse (soojustada, renoveerida, vahetada aknad jms). Äkki on siiski parem see mis mul praegu on, võibolla tuleks lihtsalt oodata kuna magavale kassile taaskord hiir ise suhu jookseb. Miks ma nii ütlen? Terve eluloo ümber kirjutamine pole mul veel plaanis ja ei tee ma seda ka seekord, aga üldises mastaabis on mu elu suuremad ja õigemad muutused tulnud just ise, ilma minu enda suure tagaajamiseta. Ehk siis minu elu ja elujärg on justkui juhitud olnud: see mida mida olen koledal kombel tahtnud, pole ma saanud, aga mingil hetkel on ta siiski ise minu juurde tulnud. Jah, on ka olnud juhuseid, kus endale ette võetud kriteeriumid on hoopis ümber pööratud ja antud just vastupidine. Aga üllataval kombel on see vastupidine mulle tegelikult ka sobinud. Tegelikkuses on see üsna fenomenaalne kuidas tegelikkus ja soovitu võivad osutuda täiesti vastandlikuks, aga sobivaks! Näiteid tooma ei hakka.
Ehk siis... ...soovid jäävad, aga paanilist lahendust ma neile otsima ei hakka. Ma luban lahendustel ise minuni jõuda, samas seda kergelt soosides. Olgem positiivsed ja üritame mitte läbi elada neid sisepingeid mis meie tahte, soovi, kire või kinnisideede luhtumisega kaasa tulevad. Vähemalt ma proovin, kuigi see kohati kurjavaimu raske on. Iseenda alla surumine või mõtete muutmine on KÕIGE RASKEM TEGEVUS, alati on lihtsam teistele soovitusi ja mõtteid jagada. Eksole?
Lisaks kirjutan tähelepanekutest, et kinnisvarahinnad on pidevas tõusus. Mul on www.kv.ee lehel tehtud mõned automaatsed teavitused, mis teatud piirhinnaga ja ette määratud piirkonnast kinnisvara otsivad ja siis mulle teatavad kui on midagi uut. Kui veel kahe kuu eest oli iga hommik mõni kuulutus (paljud küll kordusid tänu kuulutuse uuendamisele) postkastis, siis nüüd tuleb kahe päeva kohta vaid üks kuulutus. Arvate, et äkki on hoopis kuulutuste, ehk pakkumiste maht vähenenud? Uurisin ka seda, aga ei leidnud sellist põhjust. Siit siis võib järeldada, et inimestel on korralikud sissetulekud ja võimalused, kuna muidu ju hinnad ei kerkiks.