Öelge mis te tahate, mängule vastu läksin mina kahetiste tunnetega. Ühelt poolt ju ilus unistus karikast ja laias mastaabis ka täiesti võimalik võidu võimalus. Teisalt aga pole FC Infonet viimasel ajal erilist nõrkust üles näidanud. Ehk, et kuigi ma lootsin võitu, siis saba otsas helises pidevalt kelluke millegi muuga...
Fänne ja poolehoidjaid kes pidid Tallinnasse tulema, saadi kokku viie bussi jagu! Üks buss läks tunnike varem ja ülejäänud üheteistkümnest. Saime kogu rahvaga kenasti kokku, bussid komplekteeriti ja sõit võis alata.
Tee Tallinna peale oli lõbus. Kalle tegi live-videoid, vahepeal tegime pisut laulugi ja sai mängitud ka kaarte (vanasti meeskond bussis kogu aeg mängis, praegu ei tea). Ei saaks öelda, et sõit oleks läinud kiiremini kui muidu, aga et oli lõbus ja hubane, siis üldises mastaabis kurta midagi polnud. Isegi Kadil polnud igav. Vahepeal mängisime tegeluskaartidega. Sõit kulges ühes tükis ja lõppes otse staadioni lähedases parklas.
Kuna kesvamärjukest oli mõningate poolt kasutatud ohtralt, siis meeleolud olid ülevad 
Tassisime oma staffi kaas ja liikusime läbi piletimüügiputkade. Kõik küll kohe putkast läbi ei jõudnud ja algas selline aeg kus kõik võisid teha mis ise tahtsid. Panin Kadi batuutidele hüppama ja käisin uurimas mida süüa võiks.
Õues oli telk kus oli üsna lootusetu saba – seal anti esimesele tuhandele tasuta praadi. Oleks ise ka tahtnud, aga no sellises sabas ma küll nõus seisma polnud 
Ootasin kuniks tasuta toit läbi sai, siis avastasin sabast Raineri ja palusin tal meile friikaid võtta. Aga juhtus nii, et kui tema letini sai, said friikad otsa Õnneks Kadi leppis ka viineripirukaga (Y).
Vahepeal sai piilutud naiste karikafinaali. Pärnu ja Tallinna Kalev mängisid, aga oli teada, et Pärnule vastu ei saada ja skoor rääkis sama: 8:0. Vaatasin pisut karika üleandmise tseremooniat. Kuivaks jäi, oleks pidanud ikka saluuti ja sära ka olema
Lõpuks siis oli aeg meeste finaaliks. Rahvast oli tribüünidel mitu korda enam kui naiste mängul. Tammeka fännidena tegime kõva lärmi ja laulu juba siis kui meeskondigi veel platsil polnud Paar Infoneti fänni oli ka meie vastas, aga nood kahvatusid meie kõrval.
Ja siis algas mäng. Ma ütleks, et poisid mängisid paremini kui mõnes meistriliiga mängus sama tugeva vastase vastu. Meil oli palju olukordi ja jõuti oluliselt rohkem vastaste värava alla kui tavaliselt. Aga FCI mängis paremini, nii et juba üheksandal minutil löödi esimene meile ära. Aga fänne see ei heidutanud. Masendus saabus alles siis kui teise poolaja alguses teisel minutil pandi meile teine koll väravasse. Aga lootus sureb viimasena - fännitribüün ei rahunenud maha
Aga vastaste värav oli meie jaoks lukus. Ühes olukorras jäi latt kolm korda järjest madalaks... Frustratsioon hakkas maad võtma, aga hüüded ei vaikinud. Hüüded ei vaikinud ka siis kui mäng lõppenuks vilistati ja peale meie meeskonna juba FCI oma medalitele ning karikale järele läks. Evald Tipneri nimelise rändkarika võitis FC Infonet, palju õnne neile. Loomulikult oli meil kaotuse tõttu kahju, on mis on, me ei pruugi olla parim meeskond, kuid parimad fännid on just meie meeskonnal!
Peale meeskonna meie juurde käimist hakkasid ka meie fännitribüünid hõrenema – kõik liikusid ära busside poole. Ei jäänud meilgi muud üle. Korjasime oma staffi kokku ja tulime ära. Paras laga jäi tribüünidele maha – need sinised plaksutid ei elanud sellist kloppimist üle
Meie fännibuss lahkus vist viimasena, aga kõik me saime linnast välja viival suunal Selveris kokku Terve kaubanduskeskus oli sinisärke täis Ja kui suur enamus juba kassasabas seisis, saabus ka meeskond ning kogu fänniaktiiv hakkas poes laulma Ülev tunne! Superlahe, ma ütleks!
Tagasitee bussis oli üsna vaikne. Mõni võttis veidi vägijooki ka, aga üldiselt oldi suuresti igaüks omas mullis. Leidus ka magajaid. Meie Kadiga aga jutustasime niisama ja Kadi palus, et ma ta mõnele sellisele reisile veel kaasa võtaksin, talle väga meeldis PILDIRIDA.
Nüüd olles lõiguti järele vaadanud mängu teleülekande vahendusel, oskan ma öelda, et mäng oli ju tõesti hea. Ja väga head olid fännid. Mulle meeldis see alguses lahtivolditud plaksutite sinise külje näitamine – seda peaks siduma mõne fännilauluga ja paluma mitte väga aktiivsetel istuvatel fännidel kaasa teha. Ja kui neil juba plaksutid on, siis olen kindel, et nad kasutavad seda ka sihipärasel moel
NB. Tahaks lisaks ära märkida, et noored tüdrukud mu selja taga läksid vahepeal ikka kole ropuks ja lärmakaks kätte. Kriiskasid nii nagu neil oleks kuskilt väga valus olnud, segades suisa esifännide laulmist. Lõpuks olin sunnitud keerama ja ütlema, et me laulame praegu mitte ei kriiska. Huvitaval kombel see mõjus, edasi lauldi fännidega kaasa ja ebavajalik mõttetus jäeti ära (Y)