Juba teist päeva sajab. Ootan Tammeka FB lehele uudist, et mäng on Tamme staadioni asemel lükatud Sepa kunstmuruväljaku peale. Uudist ei tule. Kaidogi teatab, et nii lihtsalt neid asju enam muuta ei saa. Minu jaoks on Tammekale muidugi lähemal minna 
Algne plaan rattaga staadionile minna vaadatakse läbi, tehakse korrektuurid ja istun autorooli. No ikka mõnuga kallab! Sõidan staadionile.
Parkimiskohti on piisavalt, aga eks ma olen ju pool tundi varem kohal ka. Martin on ka juba siin ja väljamaised uued Tammeka fännid samamoodi. Elu käib!
Paremale tribüünide ette on toodud kaks tünnisauna ja vesi neid aurab kenasti. Saan aru, et välismaised fännid on need endile tellinud – vaat nii käib fännielu! Eesti liigade fännidel on siit üht-teist õppida
Vihm on üle jäänud ja prožektorite valguses soojenev muru aurab. Ma juba nimetan, et täna saab olema maagiline mäng. Uduloor on väljakul nii tugev, et kaameramehed hakkavad vaid musti siluette väljakul filmima 
Kui aga mehed platsile tulevad, paksem uduloor hajub.
Mäng Paide vastu läheb hooga käima. Palju saab näha uisutamist, kukkumisi, libastumisi ja libisemisi. Ja viieteiistkümnendal minutil saab Paide jala valgeks Frolovi süül ning värava kirja. Rahulik pall löödi, meie asendustväravavaht Kiidjärv hüppas küll, aga jäi palli kätte saamiseks aeglaseks. Kahju, kartsin juba, et siit algabki meie pähesaamine.
Mõni aeg hiljem on meil Paide värava all kaks sellist head olukorda, kus kui teise laine mees oleks viitsinud järel olla, oleks värava all ka midagi tõsist toimuda saanud... Siit edasi on meil ka kaks head võimalust värava all mehetegude tegemiseks, aga mõlemad suudab üsna napilt väravavaht ära võtta. Igatahes esimene poolaeg lõpuks väravaid juurde ei tooda.
Poolajal tekib minu, Martini ja Nicolase kõrvale Üllo Ei ole teda sel aastal platsi ääres näinudki. Selgub, et teise korruse tribüünil on meid veel. Lähen ja otsin nad üles: Aivar ja Rainer! Eemalt näeme ka Silverit poisiga. Ning varsti liitub meiega ka Tanel Hea meel, et meid suisa nii palju koos on, olgugi et üsna laiali oleme...
Teine poolaeg läheb käima. Ja ega ta kaua käia saagi kui Reinkort filigraanselt värava all lulli lööb ja värava kirja saab 1:1 – õhus on armastust!
Korraks läheb mängutempo lahedamaks ja siis on Tammeka teine tulemine – kõva surve on paidelastele peale pandud. Ilus näha, et me suudame neljanda koha meeskonnale nii korralikku peavalu tekitada, et kogu surumise suisa teise väravaga kinnitame - sel korras saab Koskor palli võrku. Õhus on joovastust!
Ja siis on mäng üsna võrdne: pall käib ühe meeskonna käest teise kätte, erilisi pingelisi olukordi ei teki. Lõpuks aga oleme paidekate värava all ja Okoye saba peaga palli suunatud. Olin kindel, et nägin siin ka vastaste korraliku pallipuudet, aga väravasse ta siiski suundus! Hiljem protokolli uurides leidsin tõe, et värav pandi omaväravana Kase nimele. Aga polnud vahet, kelle nimel, tähtis oli, et seis on 3:1. Õhus oli vaoshoitud võidurõõmu!
Paidel oli mõru maitse suus: platsile pandi oma aja ära elanud Neemelo. Ega tast muus asja polnudki kui teiste nügimises. Aga eks terve meeskond võttis enda kokku ja kõva surumine Tammeka platsipoolel käis. Viis minutit enne mängu lõppu Sai Kase teistkordselt jala valgeks, nüüd siis meie võrku. Õhus oli kerget hirmu...
Hirm oli juba seetõttu, et terve mängu jooksul oleks Paidel kaks väravat rohkem olnud kui mõni meie kaitsjatest ei oleks väravajoonel ees seisnud :S
Ma ülejäänud aja mängu lõpuni enam rahulikult olla ei suutnudki, lihtsalt lootus täna Paide vastu punkti võtta oli võidulootuseks muutunud ja nüüd oleks viik justkui pähe saamine. Aga paidekad viigist väga kaugel ei olnudki, meie värava all anti kohati tõsist turmtuld ja mitmedki korrad parandas Kiidjärv oma esimese sisse lastud värava ja kaitse augud. Õnn aga hoidis meid täna pinnal ja võit 3:2 näol oli käes! Õhus oli ülevat meelt! Ka meeskond oli ülirahul (Y)
Kuna tegemist oli hooaja viimase kodumänguga, tehti koos meeskonna ja rahvaga staadioni ääres ühispilti. Võidumeeleolus on selliseid asju eriti hea teha Loositi välja ka uus Tortuga reisi võitja milleks sel korral keegi meie perest ei olnud (mul oli neli templitega kaarti ja igale kirjutasin ühe pereliikme nime).
Ja oligi seks korraks. Uuel nädalal on veel üks välismäng, aga sinna ma arvatavasti ei jõua. Jätan kaaskamraadidega hüvasti, istun oma neljarattalise sõbra selga ja läbi vihma ja pimeda suundusingi kodu poole
