Viimane viigimäng pakkus parajat peavalu, palju ootusärevaid hetki ja paari tõsist närvikõdigi. Jah, jäi 0:0 viiki, kumbki meeskond ei skoorinud. Kuigi me saime punkti tabelisse juurde, võitis sellest rohkem ikkagi Tulevik...
Ootusärevad hetked olid need kui meie mehed pidevas surumises jadamisi värava all käisid, et äkki nüüd tuleb see värav, see üks õnnetu väravakegi! Aga ei, ta ei tahtnud tulla, ju siis ei pidanudki tulema, kuigi arvestades mängu oli suisa kohustuslik tulema. Närvikõdi aga pakkusid paar Tuleviku rünnakut, millest esimene oli mängu esimesel poolajal kui Viljandi mängija läks üks-ühele meie väravavahiga. Iga osavam ründaja poleks seda maha mänginud, see aga õnneks mängis - kuidagi poolkobaga sai Pechter selle külje pealt enda külje alla ja sinna see jäigi. Päev oli seks korraks päästetud. Aga teisel poolajal said viljandlased veel meie värava all käia ja oli, mida karta.
Milles siis oli meie õnnetus? Mulle tundub, et viljandlased olid näinud meie mängu Kuressaare vastu. Nemad hoidsid tihedat kaitseliini, nii et meil sellest läbi minna lihtsalt ei õnnestunud. Sel korral hoidis Tulevik sama joont, ja see töötas. Meil ei ole ju head ründajat kes suudaks ka üle müüri või oskuslikult läbi müüri väravaid lüüa. Meie poisid söötsid, lõputult söötsid, mis oli küll ilus jah, aga tulu ei toonud.
Nii et mis meil siin ikka, pähe ju ei saanud, punkti saime hoopis, peab rahul olema, õigemini võib mitte rahul olla, aga midagi sellest ei muutu.
Fännidega on ka rasked seisud. Või mis ma ajan, mingeid seise pole, kuna fänne lihtsalt pole. Kõik on laiali. Paratamatus. Ega saagi ju loota, et samad mehed suudavad aastakümneid igamänguliselt kohal ja vormis olla. Uus grupp võiks selle töö üle võtta, aga mina seda gruppi kahjuks kuskil tekkimas ei näe, veel ei näe.
Muuseas, mängus oli midagi iseäralikku kah. Esiteks see algas niigi alles 20:30, ehk siis just sel ajal kui päike kergelt loojuma kipub. Staadionil tuled põlesid ja kõik oli justkui OK, aga teisel poolajal üsna alguses vedas tehnika alt ja prožektorid kustusid ära. Mäng käis edasi, väljas läks järjest hämaramaks ja lõpuks kippus pimedus peale. 75. minutil jättis kohtunik mängu seisma, käis küsis treeneritelt arvamust, mõlemad tõstsid pöidlad püsti ja mäng läks edasi. Ehk siis lepiti kokku, et mängitakse lõpuni. Otsus oli igati õige, pealegi, viis minutit enne lõppu saadi tuled uuesti põlema 
