Tartu tõmbus vihmapilvisse kui rendibuss Tammekalt kaheksa fänniga liikuma läks. Sõit oli rahulik ja üsnagi vaikne: ees oli ootamas üsna tasavägine mäng. Hoovihmadega rinda pistes jõudsime Viljandisse pool tundi enne mängu algust - kõik igati plaanipärane.
Seks hetkeks kui me tribüünidele jõudsime, olid Tammeka fännid ülekaalus, aga paistis, et mõnele viljandlasele ikka jalgpall korda läheb ja enne mängu oli neid siiski oluliselt rohkem kui meid. Küll on ka neid poolehoidjaid kellele piletiraha käis üle jõu ja nad aia taha autodest oma tribüüni tekitasid ja siis sealt vaatasid... Kuigi ma kahtlen, et asi rahas oli, neil oli lihtsalt külm autost välja tulla.
Olgugi et tõesti oli külm ja alguspoolel ka märg, meie fännid alla ei andnud ja laulu kostis iga pisukese aja tagant; meeskond tänas meid peale mängu selle eest 
Vastasfännid aga keegi suud igaks juhuks lahti ei teinud, vaid ühe värava peale korra rõkkasid.
Oli kõlakaid, et mehed mängivad kaitsest lähtuvalt. Sama tegid ka viljandlased 
Oli mis oli, aga suurem osa mängust käis vastaste poolel. Viiendal minutil päädis see kummalise väravaga: mingi kipakas tsenderdus, mingi veider kaitsjate tants, nõrk Jõgi löök ja väravavahi kummaline hüpe... Värav oli aga tõsiasi ja see meile loomulikult meeldis 
Edasine mäng oli võitlust täis. Viljandlased said mitmed korrad meie värava alla ja tekitasid seal olukordi mida Pechter ennastohverdavalt tõrjus. Ta tegi ikka vahepeal selliseid tõrjeid mis füüsikalisi reegleid eirasid. Tavainimene oleks selliste kehamoonduste juures pikaks ajaks lihased ära tõmmanud... Kui Pechter tublit tööd tegi, siis temast sõltumata said vastased penalti mille joonekohtunik peakohtunikule ette söötis. Täpset olukorda meist keegi ei näinud, sest seal oli liiga palju mehi koos. Igatahes vastaste penalt õnnestus ja poolajale mindi viigiseisus.
Vaheajaks olid sõrmed kanged ja varbaid nagu polekski olnud. Võtsin kätte ja ronisin treppepidi mäkke. Sealt avastasin Kassisaba tänava, kulgesin sealtkaudu kuniks teisest kohast mäest alla sai ja suundusin väljaku äärde tagasi. Hilinesin mõne minuti, aga keha sai soojaks ja mõni aeg hiljem tundsin taas varbaid ning sõrmed said liikuma (Y)
Teisel poolajal jätkus samasugune mäng mis esimeselgi poolajal. Tõrjeid tegid mõlema meeskonna väravavahid, neist ohtlikumad olid Pechteril tõrjuda. 56. minutil saime hea võimaluse ja Jõgi lahendas selle teistkordselt! Ja et küll küllale liiga ei teeks, siis juba 59. minutil sahistas palli võrku Kiidron. Selline tulemus ka jäi. Super, meeskond tuli meid tervitama ja ma kutsusin neid üles hoopis meie sekka tulema Kõigil oli hea tuju ja ergastus hinges. Lasime vastasfännidel parklad tühjaks teha ja lahkusime ka ise. Ilm oli juba pimedaks tõmmanud ja hakkas sadama. Kehvades nähtavusoludes kulgesime kodu poole. Tänaeks tehtud!