Värvikeskus sai maha kümne aastaga ja selleks puhuks korraldati Tallinnas Mustpeade Majas sellekohane juubelibankett. Kõigile töötajaile ja (parematele) klientidele jagati kutseid. Sain ka olla üks neist õnnelikest kes "tutvuste kaudu" banketile pääses 
Jah, Pilku-plika (Pille) kutsus, oma tibu lubas - nii algasidki kleidimaraton ja ülikonnasaaga. Nendest kõige lõbusam oli just kleidimaraton 
Läbi terve linna, mitmes erinevas poes, küll kleite küll muid aksessuaare. Iga kleidiproovi sai ka pildimaterjalina jäädvustatud, iga nurga pealt, et pärast saaks arvutist üle vaadata kas ikka sobib. Mis üks päev sobis ja oli justkui ideaalne, see teisel päeval ei pruukinud üldse kõlvata... Ahjaa, muuseas, ärge uskuge poodide peegleid! Näiteks poes Muinasjutupidu on proovikabiini peegel trikiga - see teeb peenemaks! Ja nii validki just selle mis sulle tegelikult ei sobi...
Meil läks küll õnneks, lõpuks valisime ikka mis sobis, ja mis mitte ainult ei sobinud, vaid sobis VÄGA HÄSTI! "Lisavidinad" nagu sall, lilletutt ja ehted - kõik said igati paika. Näitaks pilte üritusest ka, aga neid pole veel, kui saab, siis lisab lingi alla kommentaaridesse või uuendab teksti.
Väikseid tõrkeid tekkis ülikonnaga. Poolteist aastat tagasi ostetud ja korra kantud ülikond oli osanud väiksemaks jääda... Okei, ikka ise suuremaks minna, aga pisike näputöö õe poolt ja asi oli jälle juti peal - polnudki vaja uut ülikonda ostma minna
Suures kleidivaliku tuhinas avastasime et me kumbki pole peotantsuga just sinapeal. Õnneks pereleivas töötab üks hea tantsuõpetaja Mati. Võtsime 2x pool tundi kiirtantsukursuse! Väheks jäi aga asi seegi
Neljapäev (12.04.2007) kell 16:00 sõitsime Vanemuise alumisest parklast bussiga välja. Naised kõik kenasti üles puhvitud ja mehepurakad ilusti ülikondades - täpselt nii nagu peab Kaks ja pool tundi (tavaliselt tüütut) bussisõitu läksid nagu unenäos ja olimegi kohal. Inimesi mitmest vabariigi eri otsast, kena keskkond ja teemakohane muusika - selline tunne oli nagu iga päev käiks sellistel üritustel!
Kogu ligi kolmesajast inimesest suutsin isegi tuttavaid nägusid leida - eestimaa on ikka pisike Peale avakõnesid lasti rahvas hõrgutiste juurde ja bänd mängis muusikat mis jala tatsuma pani. Ega muud üle ei jäänudki kui tuli tantsima minna. Esimese hooga kohe keset platsi minna ei tihanud, seega tantsisime rohkem ääres, aga varsti tuli üks korraldajatest, kiitis meid ja palus platsile, et teised ka julgeksid tantsima hakata Ja ega me ka risti ette ei löönud 
Igatahes minul oli higimull otsa ees!
Tantsides läks aeg kole kiiresti ja enne kui arugi saime oli kell 23:00. Seega ka pidu läbi ja kodu minek. Rõõmsate nägudega vajusid kõik bussi peale ja tee Tartu poole oli meitele valla. Bussis jõime oma veinikesed ära mis Tartus kõigile jagati. Veini tuli meil puudugi, tahtsime Adavere tanklast juurde osta aga see oli kinni 
Ja siis tuli mul meelde et mul on üks Snickers kaasas ja olin kindel et leian bussist inimese kes oma veini šokolaadi vastu vahetab. Siis kui ma juba loobusin otsimast leidus äkki üks neiuke kelle šokolaadi isu oli veiniisust üle ja nii sai kaup kaubaks ja Tartuni oli meite veiniannus kindlustatud
Tartu jõudnud käisime veel kasiinos kahte piljardit mängimas, tellisime takso ja sõitsime igaüks oma kodu.
Lõpetuseks ütlen et ballid-banketid on tegelikult väga lahedad ja lahe on ka kui oskad korralikult tantsida. Seks puhuks korjasin pereleivast veel huvilisi ja korraldasime töö juures peotantsu kursuse! Aga okei, see pole enam see teema