Et Kajale Bentoni laulud enam-vähem meeldivad, siis käisime pühapäeval vaatamas Bentoni tuuri "Häid jõule" segakooriga Sõpruskond Peetri kirikus. Et olen varemaltki käinud Peetri kirikus kontserte kaemas, siis teadsin et kohale tuleks minna vähemalt pool tundi enne algust.
Nii me hüppasimegi Pauluse juurest bussile ja sõitsime otse Peetrini. Inimesi vooris juba päris palju ja kui kirikusse sisenesime oli meie imestuseks kõik pingid peaaegu täis. Õnneks me siiski saime pingile ja tundus mikrofone laval vaadates et päris head kohad. Meie ees istusid kaks vanainimest ja ülejäänud pink oli kaetud kinnaste ja kotikestega, ehk siis hoiti kohta kellegile. Tuli üks mutike ja ütles et on elav järjekord ja kes tahab head kohta peab ise varem tulema ja istus tooli otsa peale kuigi vanapaar lolli näo ja torina saatel oma pingi kinni hoidmist õigustada üritas. Mõni aeg tuli aga oodatav rahvas, siis läks kära õige suureks ja mutike sõna otseses mõttes söödi pingirealt välja. See läks talle tõsiselt hinge aga teha polnud muud kui otsida uus koht.
Veel mõnda aega sagimist ja koor vedas end lavale, tegi esimese laulukese ja siis saabus DB. DB tegi pisikese sissejuhatuse ja väitis, kuigi küll sosinal, et koor on okay. Edasi tegi DB tegi kaks laulu ja kadus taharuumi, koor laulis ühe laulu ilma temata.
Benton laulis nagu Benton ikka. Koor laulis nagu koor aga meeshääled olid kuidagi lahjad. Koori meesterea parempoolsel otsal oli kaks üliedevat ja samas ülinõmedat tüüpi, pakun et nad olid isa-poega. Küll nemad võisid seal sahmerdada ja veidraid liigutusi teha, totaalne amatöörsats. Naiste kõla aga oli kena ja nende koha pealt ma midagi halba öelda ei saagi, ainult head. Kogu kontserdi nõmedaim lugu oli meie ilus lastelauluke Oh Kuusepuu. See laul oli täiesti omaks supiks keeratud ja riivas väga kõrva, jube kohe. Minu jaoks kõlas häirivalt ka laul mida Benton üritas eesti keeles laulda – no kui ikka ei oska, ära siis tee marki täis, eriti arvestades et ta on nii kaua juba meite maal elanud.
Põhikava viimane lugu oli väga mõnus ja meeleolukas. Vat selliseid lugusid oleks pidanud rohkem olema, sellised jätaksid hea tunde. Lisalugu polnud küll nii lõbus, aga kõlas hästi ja pani mõnusa punkti.
Aga lõpetuseks veel üks negatiivne detail mis ei puuduta esinejaid. Kõik kes kiriku põhiplatsil istusid, said silmanurgast jälgida teise korruse rõdu nurgas tõmblevat-taidlevat tüüpi. Küll see võis seal itsitada ja tõmmelda. Kõigi jaoks oli ta kohe suures plaanis istudes käsipuu peal. No mida sa tuled kontserdile segama?! Vahepeal oli tunne et andke püssi, ma elimineerin segaja ühe hetkega...
Nii me hüppasimegi Pauluse juurest bussile ja sõitsime otse Peetrini. Inimesi vooris juba päris palju ja kui kirikusse sisenesime oli meie imestuseks kõik pingid peaaegu täis. Õnneks me siiski saime pingile ja tundus mikrofone laval vaadates et päris head kohad. Meie ees istusid kaks vanainimest ja ülejäänud pink oli kaetud kinnaste ja kotikestega, ehk siis hoiti kohta kellegile. Tuli üks mutike ja ütles et on elav järjekord ja kes tahab head kohta peab ise varem tulema ja istus tooli otsa peale kuigi vanapaar lolli näo ja torina saatel oma pingi kinni hoidmist õigustada üritas. Mõni aeg tuli aga oodatav rahvas, siis läks kära õige suureks ja mutike sõna otseses mõttes söödi pingirealt välja. See läks talle tõsiselt hinge aga teha polnud muud kui otsida uus koht.
Veel mõnda aega sagimist ja koor vedas end lavale, tegi esimese laulukese ja siis saabus DB. DB tegi pisikese sissejuhatuse ja väitis, kuigi küll sosinal, et koor on okay. Edasi tegi DB tegi kaks laulu ja kadus taharuumi, koor laulis ühe laulu ilma temata.
Benton laulis nagu Benton ikka. Koor laulis nagu koor aga meeshääled olid kuidagi lahjad. Koori meesterea parempoolsel otsal oli kaks üliedevat ja samas ülinõmedat tüüpi, pakun et nad olid isa-poega. Küll nemad võisid seal sahmerdada ja veidraid liigutusi teha, totaalne amatöörsats. Naiste kõla aga oli kena ja nende koha pealt ma midagi halba öelda ei saagi, ainult head. Kogu kontserdi nõmedaim lugu oli meie ilus lastelauluke Oh Kuusepuu. See laul oli täiesti omaks supiks keeratud ja riivas väga kõrva, jube kohe. Minu jaoks kõlas häirivalt ka laul mida Benton üritas eesti keeles laulda – no kui ikka ei oska, ära siis tee marki täis, eriti arvestades et ta on nii kaua juba meite maal elanud.
Põhikava viimane lugu oli väga mõnus ja meeleolukas. Vat selliseid lugusid oleks pidanud rohkem olema, sellised jätaksid hea tunde. Lisalugu polnud küll nii lõbus, aga kõlas hästi ja pani mõnusa punkti.
Aga lõpetuseks veel üks negatiivne detail mis ei puuduta esinejaid. Kõik kes kiriku põhiplatsil istusid, said silmanurgast jälgida teise korruse rõdu nurgas tõmblevat-taidlevat tüüpi. Küll see võis seal itsitada ja tõmmelda. Kõigi jaoks oli ta kohe suures plaanis istudes käsipuu peal. No mida sa tuled kontserdile segama?! Vahepeal oli tunne et andke püssi, ma elimineerin segaja ühe hetkega...