4. juunil 1884. aastal pühitseti Otepää kirikus Eesti lipp, sellest ajast peetakse teda meie rahvuse märgiks ja seda kuupäeva tähistatakse meil igal aastal. Kuna ka Miina Härmal oli lipu valmistamise juures oma roll, siis on alati tseremoonial kohal ka kooli esindus. See põnev aktsioon hakkas mindki huvitama, uurisin vaid asja ja juba olin ma saanud jah-sõna sinna mineku osas 
Kuna eestlust, rahvuslust ja aatelisust on tänapäeval lastele keeruline õpetada, siis minu kindlaks mõtteks sai ka laste kaasa võtmine. Kuigi linnast liikus mitme kooli õpilaste esindustega ka buss, otsustasin minna oma autoga: noh, meil see 2+2 reegel ja mine tea kuidas lapsed vastu peavad vms...
Üsna sombuses ilmas alustasime kooli juurest pisut enne bussi väljumist liikuma. Kohale jõudsime kümmekond minutit enne teisi. Tseremoonia alguseni oli veel poole tunni jagu aega, aga parkla oli juba autosid täis Samal ajal rahvast nagu ei olnudki palju, oli ruumi ka 2+2 istuda
Kadi ja Kristina istusid eesreas, teises vahes olid meie kooli tüdrukud ja kolmandas olin mina Miiaga. Õige pea liitus meiega pingil ka kultuuriminister Tõnis Lukas
Jumalateenistus, mitmed kõned, ajalooline kokkuvõte, muusikalised vahepealad ja ka mingi põnev esitlus, mis koosnes nii jutukestest kui laulukestest nede vahel. Kohati, võiks mainida, et kõned olid liiga pikad Miia kord istus ise, kord minu süles, tüdines lõpuks ära, muudkui päris igasugu asju ja tahtis õue minna Pareerisin kuis jaksasin, vahepeal muidugi vaikses kirikus tema soovid jõudsid ka lähimate istujate kõrvu. Igatahes saime hakkama kuni lõpuni. Kui Kadi ka meie juurde tuli, mainis hr Lukas, et lapsed selle pika olemise nii pidasid vapralt vastu Ütlesin, et tuleb ju lastele natuke püsivust ka õpetada, mille peale minister vaid pooldavaid sõnu lisas
Ja siis, lippude rivistus õuel kuhu oli ka meie president kohale tulnud. Tema meil kirikus ei käi. Noh, olgu sellega mis tahes, igatahes lippude taustal tehti temaga pilti, siis saatis ta motomehed lipuga ringile ja lõpuks jalutas teiste vahel ringi ja üritas seltsimehelik olla. Väljas oli ka üks tantsuline etteaste mis visuaalses mõttes oli ju ilus, aga loogilises mõttes Inese poolt lauldud Tormi tasutal ei suutnud ma seda konteksti panna.
OK, oli mis oli, aga tseremoonia oli huvitav, värskendav, valgustav ja positiivne. Väga üllatas mind see, et viimane sõnalis-muusikaline blokk kirikus oli justkui natuuris vene keskkonnas üles kasvanud noorte poolt. Saate aru, neile ei teinud lipu ja eestluse ülistamine eesti keeles luterlikus kirikus mingit tõrget, aga presidendiprouale ei kõlba kirikusse tulla...
Kui kirikuõuel hakati mingit einet võtma, oli aru saada, et tänaseks on asi läbi. Olime üsna külmunud ja kere oli kõigil hele. Käisime ühes kohalikus grillipubis, mis oma olemuselt midagi erilist ei olnud, aga kõik said midagi hamba alla.
Nüüd oli mul kindel plaan ka lipumuuseumi külastada! Noo, kui juba selline päev, siis loomulikult tuleb ka lipumuuseumis ju ära käia. Sõidame kenasti õuele, aga siin on vaikus, keegi ei liigu, uksed-aknad kinni ja sees käib üldse midagi remondilaadset. Nüüd meenus, et kirikus midagi räägiti, et muuseumi ruum tuleb kas kuskile kirikusse vms ja seda hetkel ei ole. Nojah, kui nii, siis nii.
Lapsed aga ei tahtnud veel Tartu tagasi liikuda. Käisime siis suusahüppetorni uudistamas ja uurisime seiklusraja hinnad üle. Lõpuks aga sättisime siiski tagasiteele.
Kirikus lipu saamisloos räägiti, et esimest korda avalikult lehvis lipp Kintsli kõrtsis kui seal peatus tehti. Seega otsustasin, et otsime ka selle üles. Kõrtsi otsima aga väga ei pidanudki, ta jääb sisuliselt Tartu-Otepää maantee äärde, mingi sada meetrit Elva teootsal. Keerasime ka sinna.
Kõrtsihoone on praegu läbimas uuendus- ja vist ka laienduskuuri. Kõva ehitamine käib, aga osa hoone müüridest on püsti ja otsamüüril ilutseb ka kõrtsi ja lipu seosega mälestustahvel. PILDIRIDA.