Nädalavahetusel oli meil selline tore perekondlik ettevõtmine, et külastasime meie oma Tartu linnas asuvat Eesti Rahva Muuseumi. Kui algselt arvasime pileti krõbeda olema, siis tänu laste vanusest tulenevat sooudust, ehk pileti mitte-vajalikkust, see enam nii kallis ei tundunudki. Pealegi, kõik räägivad, et seal võib vabalt terve päev ära sisustada 
Tervet päeva me selle alla ei plaaninud, lihtsalt et Miia veel kodus kenasti lõunaund saaks magada, siis seni võiks olla küll.
Parkla oli veel üsna tühi kui meie saabusime. Peaukseni on omajagu maad kõmpida, eriti arvestades kui oled juba katuse serva alla saanud Kaja arvas kohe, et milleks selline suur kasutamata pind on välisukse ette ehitatud, aga ma teadsin kohe valgustada, et see on mõeldud erinevate (väli-)ürituste tarbeks 
Pisikesest uksest sisse saanuna võtavad vastu suured avarad heledad ruumid. Lunastame pileti, viime allkorrusele üleriided ja alustame uuringutega. Kohe algatuseks suunatakse meid püsinäitusele Uurali Kaja.
Uurali Kaja on siis sissejuhatus sellesse kust meie kauged esiisad alguse on saanud. Ekspositsioon on põnevalt üles ehitatud, ruumide liigendused on mugavad ja üldse on kõik igati tip-top. Isegi Miial ei hakanud siin igav, tema kartis vaid seda koridori mis kulges jõe peal ja kus kahelpool seintel olid inimeste täissuuruses fotod. Kadi uudistas samamoodi ringi, aga teda hirmutasid talu ja saun, tema neisse sisse tulla ei julenud, ma isegi ei tea miks, võibolla sellepärast, et ruumid olid üldises joones hämarad ja ta kartis majas päris pimedust olevat
Peale esimest ruumistikku liikusime suure saali peale. No siin oli kahele poole pikka ruumi erinevaid kambreid ja teemakäsitlusi seinast seina. Üldiselt peakoridor oli ajalugu tänasest kuni kauge eilseni. Siin oleks tõesti vaatamist-lugemist õhtuni välja, aga et lapsed purgiski paigal ei püsi, siis tegime selle pisut kiiremas korras läbi. Olen kindel, et nii mõndagi jäi ka nägemata ja kõike kogetut ei hakka kirjagi panema
Mis ma siis kokkuvõtteks kosta oskan? Kõik on suur ja uhke. Kunstnikud on saanud siin endid ikka korralikult välja elada Üldiselt selline avarus ja kohati omalaadne liigendus on head: ei hakka igav, ei teki ka info üleküllust ja erinevates stiilides ruumid aitavad nähtut-kogetut paremini meeles hoida. Minule seal meeldis, kindlasti külastan ERMi kunagi veel, ehk siis kui Miia ka juba lugeda oskab ja asjade mõttest/vajadusest ka aru juba saab
Mainin veel ära, et ERM ei ole vaid suur hoone vaid ka laiad alad ümber selle. Siia kuuluvad (piletiväliselt) veel Raadi mõisa alad ja Raadi järv – jalutamist oleks üsna palju, aga meie seda seekord veel ei teinud