Saatuse kannapöörded on saatnud mulle veidrad kõhuvalud mis algasid teisipäeva õhtul. Kandsid need endas päris tugevat kõhuvalu mis oli pidev ja ühtlane, ei aidanud enda erinevatesse asenditesse asetamine ega masseerimine. Õhtuks õnnestus valu maha saada ja öösel magada, kuigi unenäod olid pigem palaviku laadsed – käies ringi ühe ja sama teema otsas...
Kolmapäeval ma kehva öö ja imeliku kõhuoleku tõttu tööle ei tõtanud. Otsustasin olla rahulikult ja lasta endal paraneda. Kahjuks aga paranemisest ja rahulikust olemisest oli asi väga kaugel: kõht hakkas valutama ja tegi olemise niipalju ebamugavaks, et ei tahtnud ei liigutada ega ka liikumatult olla. Kuna aga liikumatult püüdsin olla terve hommiku, siis lõuna ajal lähen sõidan hoopis rattaga – lootes et selline liigutamine ajab kõhus asjad paika. Aga ei ajanud. Hullemaks ka ei läinud. Jõudes Kaja töö juurde tegime otsuse, et nüüd on aeg EMO’sse minna. Trotsides vastutuult ja kehva olemist jõudsin siiski kenasti kohale.
Kell on 12 kui astun ustest sisse. Rahvast on omajagu ja ega muud teha pole kui istuda ja oodata. Istuda on aga valus ja aeg edasi ei lähe. Poolteist tundi hiljem siis saan letti, kuulatakse üle, täidetakse paberid ja viiakse protseduuride ruumi. Itaallasest õpilane teeb südamefilmi ja siis üritab panna kanüüli, see aga ei õnnestu eriti. Palun siis teisel ise panna, kuna nagunii on üsna halb olla. Vastuvõtuarst on üllatavalt rõõmsameelne, suhtlev ja soe inimene. Lausa lust on selliste hoolde end usaldada (kahjuks ei mäleta nime).
Ja siis saadetakse ette ruumi tagasi, analüüside tulemusi ootama. Rahvas liigub ja sagib, mina istun ja suren. Olla on väga raske. Kuigi jope on õlgade peal, on pidevalt külm olla. Tegelikult tahaks pikali olla. Olen siis küünarnukid põlvedel pea ettepoole rippu ja lihtsalt ootan. Kõndida ka ei taha. Vahepeal isegi tukun sellises asendis. Lõpuks viskan end isegi pool pikali toolil ja tukun ka sedasi, täiesti ükskõik on mis teised sellest arvavad või kui nõme see välja näha võib. Eks nad said mu seisundist aru...
Igatahes võiks ju aega sisukamalt täita, et loeks midagi, helistaks kellelegi, vaataks internetis ringi – aga teate, sellistes valudes lihtsalt ei taha mitte midagi, ei jaksa, ja meeleolu on selline, et telefonikõnetki ei suuda ette võtta. Kui keegi helistabki, siis üritad napi ja kiire sõnastusega oma mulli tagasi saada. Naerda ei taha, nutta ei taha, saaks kuidagi kiiremini mingidki rohud peale, et piin nii väljakannatamatu poleks.
Üldiselt siis terve kõht on valu täis ja punnitab. Kõva kõht ei ole ja erilisi gaase ei aja. Justkui mõni organ on paistes ja nad ei mahu kõhtu ära ning keegi seal sees veel lisaks närib ka...
Poole neljast saabub esimene valguskiir. Läbi tukkumise kuulen oma nime ja mul on õnnetunde sööst. Kas tõesti läheb nüüd asi edasi? Võis nii öelda küll. Mind viiakse palatisse. Siin saan lõpuks pikali visata ja külge pannakse naatriumkloriidi lahus.
Pikali olles hakkab pisut kergem ja tukkuda on ka parem. Oli ju öö lühike, seega on uni peal küll. Mingi aeg pannakse uus tilguti valuvastase rohuga. Kahjuks see aga ei tööta. Siis pannakse No-spa ja see teeb olemise paremaks. Kuigi ma pole kindel, et see rohust tingitud oli, lihtsalt pikali olemine mõjus juba iseenesest hästi.
See võis olla seitsme paiku kui mind ultrahelisse kutsuti. Vaadati kõik üle: sapis on mingi tomp mis ei tohiks valu teha, kõhunääre näeb tavaline välja, magu samamoodi, neerud samamoodi ja kõik mis veel näha oli mingeid põletikke või suurenemisi välja ei näita. Ühtepidi heade uudistega lähen tuppa tagasi.
Poolteist tundi ootamist. Ma olin juba kindel, et mind unustati ära, aga ei unustatud. Lihtsalt vereanalüüsidele lasti teha lisauuringud, kuna esimestest analüüsidest mitte midagi halba ei leitud. Igatahes vahepeal oli arstide vahetus olnud ja uus arst vaatas mu veelkord üle. Edasi jäin ootama tähtsamat tohtrit (äkki isegi kirurgi).
Noor mees, Tamm oli perekonnanimeks, tuli, kuulas mu jutu ära, katsus ja arutles. Arvas et võiks teha jämesoole uuringu, aga seda perearsti kaudu. Et tombukest sapis pole mõtet lõigata ja 3D skanneeringut ei taheta ka teha, kuna too haigust nagunii ei näita ja kiirituse tase mis sealt saadakse on liigsuur... Kuna kõhuvalu oli taandunud, siis kirjutati mingi rohi (Escadra), täideti paberid ja lubati mind kodu klausliga, et kui ikka hakkab uuesti tugevalt valutama, siis tulgu ma tagasi.
Vabanemisrõõm on väga suur rõõm. Saan kodu omade juurde, omaenda voodisse, omaenda armsate inimeste juurde! Küll oli suus kergelt mõru maitse – mitte midagi valesti ei ole, aga kõht teeb jama, see pole lihtsalt loogiline. Pistan paberite tegemise ajal kaks banaani nahka, siis hüppan ratta selga ning liuglen kodu.