Mis ma oskan kosta, mulle väga meeldis ja oli üle pika aja midagi teistmoodi. Erinevate Eesti elu edendajate segapudi mida ühendas eestlus keset vene-saksa elu.Keskseks isikuks, nagu pealkirigi märgib, on Koidula ise. Alguses nooruke plikatirts kelle osaks saab suur üllatus elu esimeste päevade saabumisest. Papa Jannsen siis oma ajalehenatukese kallal samal ajal tegutsedes ja tütart rahustades. Aja jooksul tütar kasvab ja on isale abiks kuni maamees Alatskivi kandist tuleb ja tahab artiklit ajalehte et nende kohalik saks talutöölisi peksvat kuigi seadus seda ei luba. Jannsen läheb leegina põlema, ei, mitte et maamehe poolt olla vaid vastupidi kuna tema ju teab et elus midagi saavutada tuleb ussi kombel roomata. Lydiale aga läheb asi hinge ja võtab nõuks minna Peterburgi tsaar Aleksander II'ga rääkima.
Peterburis saab temast aga tsaari armuke kuniks tsaar arvab et temale aitab ja nö tänutäheks annab ukaasi et peksmine on vale ja kõiki selle eest karistatakse. Samas aga jääb Lydia tsaarist käima peale. Laps tuuakse Tartus ilmale ja antakse pekstud talumehele et keegi ei teaks Lydia sellisetst saatusest (tol ajal oli see kogu perekonna häbi ja herr Jannsen seda ju endale lubada ei saanud). Lapsuke saab nimeks Juhan ja et elab Liiv'ide perekonnas siis nime võite ise kokku panna.Elu läheb edasi, Lydial on isegi kosjas käijaid aga papa ei anna teda kellelegi et häbi välja ei tuleks. Samal ajal kasvab Juhan ja saab teada et tema isa olevat tsaar ise ja hakkab oma tsaarivere jutuga teisi tüütama kuni lõpetab hullumajas. Lydia aga läheb üle papa soovide ikkagi mehele. Etendus lõpeb päriselu ainetel: Lydia sureb rinnavähki.
Päris lõppu on pistetud videoülevaade Koidula ümbermatmisest mida saadab Ruja. Suhteliselt hingemattev punkt. Igatahes rahvas paistis etendusega rahul olevat, mina nende hulgas, Kaja kohta aga seda öelda ei saanud
