Otse elust: Kahekümnendate alguses olev kassapidaja oli räsitud olemisega. „Häid jõule!“ öeldakse mulle üsna tuhmil tujul. Nägin tema kerget põlglikkust töö osas ja soovi olla minu moodi vaba sel päeval. „Häid jõule teilegi, kuigi jah, kes tahaks sel päeval tööl olla,“ ütlesin suurest huvist mis sellele vastatakse. „Nii vara juba tööl...“ tuli vastus. „Hommikust juba?“ „Jah!“ „Ja kauaks?“ „Kümneni!“ sain vastuseks. Ja jällegi ma jõudsin tõdemuseni, et vähemalt pühapäeval ja kõikidel pühadel võiks poed kinni olla, see oleks lihtsalt ... ...INIMLIK?! „Äkki vähemalt aastavahetus on vaba?“ uurisin. „Looda sa! Õnneks uuel aastal on vaba päev.“
Öelge mulle nüüd üks MÕISTLIK põhjus, mis kuradi pärast peab üks (antud juhul noor-, aga vahet pole) inimene töötama sel päeval kui enamus töötajaid puhata saavad? Kas siis tõesti ei oska me enam endale üheks-kaheks-kolmeks päevaks toitu varuda? Jah, saan aru, et see on ÄRI, aga kas Eesti Vabariik ei võiks hoolitseda oma niigi üle töötanud ja pangavõlgades inimeste eest, et anda neile KÕIK pühad ja vähemalt pühapäevagi tööst vabaks?! Ärme lasku siin teemasse, et inimesed võiksid omandada haridust, et ei peaks poekassas istuma. Ka kassapidaja amet on TÖÖ, keegi peab ka seda ametit pidama (nõus eksole?)! Seega, ootan MÕISTLIKKU põhjust. Näiteid Saksamaalt tooma ei hakka...