Käesoleva aasta jalgpalli aastalõputurniir on toodud Tartusse. Seega tavalise Tallinna asemel oli pisut lähemal kui muidu. See omakorda tähendab, et kui koju kätte tuleb, siis ju peab vaatama minema 
Et Miia haige, siis Kaja jäi lastega kodu.
Kuna meil mängijaid palju ei ole, pandi ka mind mängijate nimekirja, et lähen käiku äärmisel juhul. See tähendas, et piletit (kõigest 2 eurot) ma ostma ei pidanud. Lähen siis kohale ja registreerija küsib: „Putsad, alkohol?” Läks mõnda aega enne kui aru sain mida ta tahtis. Selgus, et ta tahtis teada kas mul spordiriided kaasas on. Ei olnud! Kõik oleks saanud teiste käest. Ja siis hakkas neiuke mingit imeliku jonni ajama, nagu ma oleks mingi sissemurdja kes tahab peole saada ilma piletita. Kurat, vihaseks ajas selline käitumine. Ostsin siis ka pileti ja ütlesin et lähen mängijate väravatest ja kus kurat see kolmas ruum on, kuna ma pole siin varem käinud. Neiuke pööritas ainult silmi ja ei öelnudki. Tavavärava turva vaatas vaid lolli näoga ja diivanil istuv teine registraator korra poetas, et las läheb, aga no näed... Tähendab, täiesti totter, mõttetu ja loll intsident. Sisse pääsedes rääkisin ka Kaidole ja tema käis neid lisaks sõimamas – kohe näha, et seisab oma meeskonna eest Aga läheme nüüd ürituse juurde.
1. mäng. The rise of Tammeka. Tammeka mängib Narva vastu ja esimene värav turniiri jooksul tuleb meie väravavahi kauglöögist mida küll vastase väravavaht püüab, aga siis puterdab ja selle oma väravasse kukutab. Esimene koll on kirjas! Meeskond oli hoos ja seda oli ilus vaadata: 3:1 ja lahing võidetud.
2. mäng. Seisak. Roosad Pantrid on agarad. Siia-sinna mänguga suudame mängu sileda hoida. Suurt midagi tõsist justkui lahti pole. 1:1.
Ja siis traditsiooniline laululahing. Meil olid kõik eeldused see kinni panna ja seda me ka tegime. Esimene oli popurrii ja selle tulemusel saime kahe parima hulka. Siis oli vaja vastase Jõgevaga veel kaks laulu esitada. Need meile erilist probleemi ei pakkunud ja võidu saime kätte. Nüüd võis kindel olla, et tulgu mis tuleb, alagrupist väljume võiduga – laululahing andis hunniku punkte.
3. mäng. Fall of the Tammeka. Ma mõtlesin, et mis see Koeru meile ikka on, aga nähes Koeru viimast mängu, kartsin rasket mängu. Ja koerukad mängisidki hästi. Oli kohe näha, et meil pole meestel suurt kooskõla mis koerukatel just oli. Kaotus 2:1, võib end veel lohutada, et hullemaks vist enam minna ei saa – on ju kaotus hulleim võimalus. Aga...
Vehepeal mängitakse alagruppide omavahelisi mänge millest nii mõnedki lõpevad penaltidega. Eriti põnevaks kujunes tabeli viimaste, Rakvere ja Roosade Pantrite vaheline penaltide voor: nad said neid ikka omajagu lüüa. Võitjana tuli välja Rakvere.
4.mäng. Häving. Poolfinaali mäng Viies Sektor vastu oli tuline. Oli kohe nii tuline, et väravavaht sai kollase ja seega istus meil üks mees platsi ääres kaks minutit. Aga see polnud kõigi põhjuste ema. Kui Kaido oli eelnevalt teinud tugevat treeneritööd, et mängime ainult kaitses, siis tundus, et kõik said sellest aru. Mingil veidral põhjusel aga esimesest minutist alates mindi ründesse ja seda enam muuta ei suudetud, kuna sektorlased panid meile järjest palle võrku. Ülipingelise lõpuga jäi viik siiski saamata: kaotus 2:3 tuli kibedalt vastu võtta. Mehed olid ka ise väga nördinud ja vihased, just, vihased.
5. mäng. Taasleitud. Kolmanda-neljanda koha mäng Paide vastu võttis lõpuks mehed taas kokku. Eks paidekad tegid ka palju tehnilist praaki, aga ka meie poisid mängisid paremini. Ründes ja kaitses oldi aktiivsemad ja teravamad, seega tulemus 3:1 polnud eriliseks üllatuseks.
Seega siis turniiri kolmas koht. Eks me ole seda esikohta liiga kaua valitsenud ka Võitjaks tuli Koeru, nende teravus ja sihikindlus oli näha juba siis kui nad Narva vastu mängisid. Palju õnne neile ja muidugi meile ka, kolmas koht ei ole häbiasi Tubli töö, poisid! PILDIRIDA.