Täna on meil isa (Nikolai) sünnipäev, ta oleks saanud 58 aastaseks. Igatahes, olgugi et ta juba kümmekond aastat on manalateel, saime I'ga kokku, tegime grilli ja võtsime paar pitsi tema mälestuseks.
Mõtlesin et ehk kirjutaks ka ühe seiga mis mul temaga seoses meelde tuleb:
Peaaegu iga nädalavahetus käisime me perega maal vanaema juures. Päris palju kordi küsis ta õhtul minu käest et kas hommikul vara kalale läheme. Tavaliselt ma ütlesin et aja mind hommikul üles ja siis vaatame. Enamus hommikud ma siiski tahtsin edasi magada, no ei saanud voodist üles 
Imeharvad korrad mis ma käisingi, jõudes järve äärde - rõske ja külm, sääsed, no täiesti ebamugav, uni peal, ritv raske, kala ei võta - sada häda. Aga kui kala lõppeks ikka otsa hakkas, siis ärkasid üles - laheee, kalaaaa Samas kalapüük päeval oli mõnusam, soojem ja siis oli nagu hea vanaema näägutamise ja töötegemise eest järve äärde ära kaduda :P
