Pere sünnipäevapeoks sai tehtud 80'ndate aastate kohta sissejuhatav video Jürka-murkaga. Tööd oli omajagu, juba teksti kokku kirjutamine nõudis korralikult aega. Edasi siis veel pildi ja helimaterjal ning kogu selle supi kokkupanek. Jah, igatahes valmis ta sai. Videot näeb ka siin all ja video all on mõhimõtteliselt kogu see tekst mis videos on kasutatud (äkki kellelgi on soovi lugeda või kuskil töös kasutada 
Aaaaahoi pererahvas ja muud pudinad. Mina olen Jürka-Murka ja mis mul öelda on? Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta! Nii! Siinkohal alustagem Nõukogude Liidu deviisist ehk Marxi ja Engelsi sõnadest: „Kõigi maade proletaarlased ühinege!“ Nüüd aga palun kõigil minutiseks mõttepausiks püsti tõusta. Hallooo, püsti, püsti, püsti!
Nii palju siis sellest. Jätkame.
Oli aasta 1980. Mõne osavasti peidetud krahhi taustal õitses sotsialism oma täies ilus. Venestamine laastas me maad. Riigipirukat pugis Leonid perse, persne, Brežnev ja Tartu Leivatehase direktoriks sai Neeme Raig. Minupoolsed õnnitlused selle puhul!. Teleekraanidel lõid külamammid tantsu ja papid tõmbasid lõõtsa. Kõik oli liiigagi ilus, muretu maailm. Samas aga... ...elu oli korralikult Brežnev. Kõik mehed jõid, nii palju kui tol ajal mina neid teadsin. Samas, iive oli positiivne. Nagu teate siis mida parem elu seda madalam iive. Kui tänapäeval öeldakse et kogu aeg on kiire ja kõigil on masendus, siis tol ajal oli elu nii Brežnev et ajas seksima. Oojaa, mäletan küll neid aegu, oli üks kena Maša ja siis see Miisu... Aga okei, meil, kassidel, on koguaeg iive positiivne... Sellest aastast tuleb veel meelde vana hea sõber Vigri ja tema olümpiamängud. Ilusad valged purjekad seilasid südasuvises Tallinna lahes nagu kauaoodatud valged laevad mis siiani kohale pole jõudnud. Kaua me neid juba oodanud oleme? Ei tea...
Aasta 1981. Lai maailm kihas oma elu, suri vana regge kala Bob Marley, no aga mis meie temast teadsime... Tol ajal mitte midagi, sest meil kõik, mis jäi raudsest eesriidest sissepoole, teate isegi, oli ikka ulmeliselt õnnis. Suurest õndsusest peeti Tallinnas kaheteistkümnes üldlaulupidu. Mind sinna ei lastud, koolihinded olevat nõrgad. Tartu külje alla loodi, mis on ka praegugi alles, Eesti Põllimajandusmuuseum. Sinna meid ei viidud, meid viidi Riia loomaaeda. Lisaks valmis Tartus Sõpruse sild mis ühendas Tartu vastaskaldad Karlova ja Annelinna vahel. Sinna meid ka ei viidud, seda käisime ise vaatamas. Nii, mis veel? Ahhaaa, Andrus Ansip heidab sipupüksid ja puberteedi ning astub sõjaväeteenistusse.
Näed, olemegi jõudnud aastasse 1982. Nojah, järjekordne seisakuaasta. Koolipoisid ja -tüdrukud kannavad jätkuvalt sinist koolivormi ja punaseid kaelarätikuid. Nui neljaks kui rätik oli kodu ununenud või valesti kaelas. Tol ajal võis meid, lapsi, karistada. Kui seina äärde, ma mõtlen kella alla, seisma ei pandud, said kindlasti märkuse. Ah, märkusi anti niisama kah, profülaktika mõttes. Kui olid päris loll ja lohakas, said joonlauaga piki sõrmi nii et silm ka ei pilkunud. Siiamaani näen mõnda neist õpetajatest tänaval liikumas, kõik pole veel loojakarja läinud. Mnjaa, sotsialism ei kannatanud seda mida ise produtseeris: laiskus ja lodevus.
Kui muidu oli aasta suhteliselt mage, siis novembris käis Suur Pauk - luti viskas nurka see perse, presnene, Brežnev. Raadiod ja tele rõkkasid leinamuusikat terve nädal nii et kohutav igavus mattis maad. Kogu sellele jamale järgnes Juri Andropov...
Samas me kõik kasvasime ja maailmavaated arenesid. Saabusid punk ja punkarlus. Maha pandi korralik ja tugev pungimärk: loodi ansambel Velikije Luki. „Tallinn põleb, Tallin põleb, Tallinn põleb, Tallinn põleb, hurrraaaa!“.
1983. Ühtne Nõukogude liit stagneerub üha. Mehed joovad jätkuvalt, naised töötavad mitmel rindel. Poliitiliselt ei muutu midagi, tavaelus aga saame kõik aastakese juurde.
1984. Ei pidanudki kaua ootama, juba veebruari alguses jahtub Andropovi maine keha. Järgneb Konstantin Tšernenko valitsusaeg. Mees on tõsine naljanumber, kuigi, elu siin riigis pole ikka veel naljakas. Muu maailm näeb esimest personaalarvutit, meie aga pole maailm, meie näeme tööd ja vatti. Selle aasta suvi lennutab taevasse esimese naiskosmonaudi. Õhinal vaatame telest raketi õhkutõusu. Vaaauu, seekord ei kukkunudki alla. Venemaa avarustes valmib tee eikuhugi: Baikali-Amuuri magistraalraudtee BAM. Tore, nüüd saaks veelgi kaugemale küüditada...
1985. Tuleme tagasi naljanumbri Tšernenko juurde. Nimelt on ta kiire poiss ja annab selle aasta märtsis otsad. Jälle lein, igavus ja jälle ei tule meediast midagi tõsist. Venemaa on ahastuse äärel, keegi ei taha enam NLKP Keskkomitee peasekretäriks ehk riigipeaks hakata. Lõpuks leitakse üks sell: Mihhail Gorbatšov. Sellega on soviettunioon endale kriipsu peale tõmbamas, aga sel hetkel me seda veel ei tea. Igatahes räägiti uutmisest, reformidest, perestroikast ja pealegi hakati alkoholimüüki keelama!
Veel üks fakt: meie kõigi suur lemmik Edgar Savisaar pidas oma 35 sünnipäeva. Hundisilmal võetakse ülemustega koos viina ja sauna ning selle tulemusena saab temast ENSV Riikliku Plaanikomitee osakonnajuhataja.
1986. Aprillis käib taeva alla Tšernobõli tuumareaktor. Vähe sellest et tuumapilve maitse saab suhu kogu baltikum, kistakse otse tänavalt meie isasid ja poegi et viia nad plahvatuse kahjusid likvideerima. Sajandi suurim katastroof, kahtlemata.
Aga, oli ka ilusamat poolt. Vabariiki tuleb juurde uus pungi alustala. Villu Tamme loob ansambli J.M.K.E. Riigihärrad ja miilits on kapjadele aetud kuna lauldakse asju mida ei tohiks laulda: „Tere perestroika demokraatia, Diktatuuri küüsist on mõnus pääseda, Tere perestroika tere vabadus, Pioneerilaulud nüüd kõigil on suus, Auuu auuu“.
Nii. Ja kõige muu ilusa juures, Neeme peab aasta lõpus viiekümnendat juubelit. Hõissaa ja pudel rummi!
1987. Eestlane on tõsine laulurahvas, seega matab Eestis maad Laulev Revolutsioon. See on maailma esimene revolutsioon kus ei valata tilkagi verd. Samas toimub Eesti esimene punkfestival Jaanika-Paanika. Ja kui asi juba muusika peale läks siis oma esimese esinemise teeb bänd Terminaator. Tõstame kõik nüüd käed üles ja laulame: „Juulikuus lumi on maas, minu jaoks see pole ime...“
Sellel aastal on ka omalaadne seksuaal-ajalooline suursündmus. Pool Eesti rahvast koopereerub naabritega ja sõidetakse ühiselt põhjarannikule Soome televisiooni levialla. Ühel vaiksel öösel, ärme sellest kõvasti räägi, näidatakse Soome pealt Emmanuelli. Vaatavad kõik, nii eesti- kui venemeelsed, tavainimesed, miilitsad, linna- ja riigiisad. Tššššš!
1988. Elu Eestis edeneb. Savisaar, va põrguline, loob Rahvarinde et perestroikale tuult tiibadesse puhuda. Läheb tõsisemaks uutmiseks. Vanainimesed hakkavad jällegi lootma ja julgevad üksteisele siiralt silma vaadata. Meiesugused puberteedid aga vaatavad imestunult ja ei adu muttigi. Muinsuskaitsepäeval tuuakse välja Eesti lipu värvid, mida juba aastakümneid on põlu all peetud. Ka oma vanaema toob sahvrist lipuvärvides tikandid, suisa kõigi kolme baltiriigi omad. Ikkagi veel ei saa ma midagi aru. Suvel toimub Tallinna lauluväljakul massiüritus Eestimaa Laul 300 000 inimesega kus Trivimi Velliste skandeerib: „Taastada Eestimaa iseseisvus!“ Kae imet, ei viidudki Siberisse!
1989. Jaaa, perestroika on hea, kõik tunnevad seda. Samas aga on sel ka oma pahupool. Ma pole nii pikki bensiinijärjekordi iialgi näinud! Poeletid haigutasid tühjalt vastu, tuule oli tiibadesse saanud talongimajandus ja selle ümber tõsisemat sorti äri.
Vaatamata tühjale kõhule, kui just toitlustusasutuses käppa sees ei olnud, sõitsime kõik augustis moodustama Balti Ketti. Mida minu väikesed käpad nägema pidid! Võimas värk.
Samal aastal saab tulevane Eesti president Lennart Meri kuuskümne aastaseks, Berliini müür veetakse tükkhaaval laiali, devalveerub rubla ja esimest korda saab maailm näha animasarja Simpsonid. Hurraaa!
Tänan teid tähelepanu eest ja head peo tuju!