Valisin oma kolmandaks kodutööks alateema „kiivri koolitus.” Miks? Sest hetkel on see enda jaoks kõige selgem ja kindlam teema 
Pealegi on selles lihtne kaasata lapsi kaasa mõtlema ja kaasa tegema, saab kasutada interaktiivseid materjale ja elevust tekitavat „munakatset.”
Testtunni korraldasin oma neljandas klassis käiva tütre ja tema sõbranna peal. Tunni alguseks oli mul valmis pandud kiivri valimist tutvustav Youtube video, jalgratturi õpik, „munakatse” tarvikud ja liikluskasvatus.ee tekstimaterjal.
Alustasin tundi teema tutvustamisega ja küsisin mõned küsimused eeloleva koolituse suhtes, et näha õpilaste teadlikkust:
- Kes teab mis vanuseni on kiivri kandmine kohustuslik? Kuna õpetatavad oma koolis on juba alustanud jalgrattakoolitusega, siis vanust 16 teati.
- Mida öeldakse kiivri kasutamise kohta peale 16 eluaastat? Ka siin osati vastata, et edaspidi on kiivri kandmine SOOVITUSLIK.
- Milleks kiivrit vaja on? Ka sellele küsimusele sain ammendavad ja asjalikud vastused.
Edasi rääkisin õpilastele üle kiivri vajaduse. Siis rääkisime milline on õige ja korras kiiver. Vaatasime ära Youtube video ja küsisin mõningaid kontrollküsimusi.
Tunnis oli mul kaasas kolm kiivrit. Vaatasime üle nende vastavused nõuetele ja tutvusime erinevate kinnituste ja pingutussõlmedega. Selgus, et ühel kiivril on poroloonosad pudiks läinud ja seega kuulutasime selle kiivri eluea lõppenuks. See tuletaski kohe meelde, et rääkida tuleks ka kiivri paariaastasest elueast ja et ei ole mõistlik võtta kasutusse mõne tuttava või sugulase vana väikseks jäänud kiivrit.
Uurin auditooriumilt, et kes teab kiivri korrektse paigalduse valemit. Pakuti huupi erinevaid punkte sellest kuidas ära tunda kiivri õiget käsitlemist, aga õiget vastust ei saanud. Kui ütlesin 2V1, siis noogutati, et on midagi kuuldud küll Tutvustasin, mida see reegel tähendab ja näitasin sõrmedega kaasa. Kuulajad tegid sõrmedega liigutusi kaasa
Järgnes munakatse. Eelmisest jalgratturite õpetajast oli mul vajaminev minikiiver olemas. Paigutasime muna selle sisse, tõmbasime ta rihmadega kenasti kiivri külge ja lasime ta meetrikõrguselt põrandale kukkuda. Kõik ootasid huviga. Kiiver tegi vastu betoonpõrandat korraliku plaksu, mulle endalegi tundus, et seda küll muna üle ei elanud, aga meie kõigi imestus oli suur – muna oli terve mis terve!
Nüüd võtsime appi kaasa toodud kiivrid ja proovisime neid siis kolmekesi õpitu järgi hinnata ning pähe panna. Kõige keerulisemaks kujunes kiivri paelte lukustussüsteemi asukoha muutmine, et see poleks lõua all vaid pisut küljel.
Nüüd sai lõppu küsitud kontrollküsimusi läbitud teema kohta. Kõik vastati õigesti. Valemi kohta küsides jäädi korra mõtlema, aga siis meenusid neile käeliigutused ja nii võluti ka 2V1 valem välja
Eneseanalüüsina võin tõdeda, et väikese auditooriumi korral võtab selle teema tutvustamine ja arusaadavaks tegemine aega poole tunni kanti. Kui aga õpilasi on rohkem, läheks kiivrite korda sättimise ja pähepaneku peale kindlasti rohkem aega. Kuna teema on üsna voolav nii teooria, praktika ja kaasatavuse poolest, siis ma hetkel ei näe, et sellesse oleks vaja kuidagi rohkem tekitada huvitatavuse elemente õpilaste jaoks. Ühes Moodle materjalis oli ühe õpetaja plaanis ka kiivrite joonistamine, aga mulle tundus, et see pole laste kaasamise ja mõistliku ajakasutuse juures oluline. Heal juhul võib anda neile sellise vabatahtliku koduse ülesande, aga tunni osana ma seda selles teemas ei kasutaks.
Tunni eredaim hetk oli loomulikult munakatse. Kõik on veendunud, et muna on väga õrn, aga et kiivris olles suudab ta põrutuse üle elada, seda alguses uskuda ei tahetud. Teise asjana toodi välja 2V1 valem, meeldis just see, et seda saab sõrmedega „meelde jätta”.
Üldiselt endale tundus, et teema õpetamine läks kenasti ilma tõrgeteta korda. Hetkel ma isegi ei oska öelda mida ma muudaksin. Eks kõige paremini õpetab ka õpetajat õpetama just aeg.
Koolitaja hinnang: Tänan väga põhjaliku ja süvitsi mineva eneseanalüüsi eest! Oli väga huvitav lugeda. Nõustume sinuga, et grupi suurusest sõltub, kui palju ühe tegevuse peale läheb aega.
Meeldis, et tundi võtsid kaasa kolm erinevat kiivrit, et lapsed saaksid võrrelda.