Käisime Pillega Hansapäevade ajal Lutsu Teatrimajas vaatamas etendust "Jutt jumala õige." Lükkasin veel selle pärast ühe kohtumise edasi sest muidu poleks kohe kindlsti sinna jõudnud. Et Luts on pisike siis algul oli hirm et ei mahugi äkki. Kohale jõudes aga polnud asi üldse nii trastiline, rahvast oli just nii palju et kõik mahtusid ilusti ära.
Teatritükk ise, nii kui algas, mul oli kohe selge mis teema tuleb - vana üksiku mehe monoloog elust. Seal see üksik meesterahva siis oli, kibestunud ja isekas. Kirjus taga hooldajat ja oma saatust et surm teda ei taha. Lavaline miljöö nagu arvata võite oli räämas vanainimese tuba - mitte just eriline vaatamisväärsus Aga ega vanainimestel tuhmub ju kõik - vajadused eluks, tema enese mina, armastus, ilumeel, hoolitsus, eluväärtused...
Etendus polnud just pikk aga mina vahepeal võitlesin täie tõsidusega unega. No ikka selline uni kippus peale et ei saanud enam rahulikult olla ja jälgida. Oli etenduses kohti kus ei tahtnudki lava poole vaadata - kui näitleja praadis endale muna mis oli lõppeks jummala toores, valas selle üle panniäre taldrikusse ja hakkas sööma, laval. Arvata on et muna tilkumine ja voolamine mööda lõuga alla käis käsikirja juurde, aga ega seda ilus vaadata polnud.
Samas kogu teema oli omamoodi ja selle teadvustamine üle külje maha ei voola. Mine tea, äkki olen isegi kunagi selline pahur üksik elukas kes kardab et hooldaja tahab tema viimasedki palukesed lihtsalt ära varastada - inimesed on ju kurjad!