Kellele meeldib, kellele mitte. Enamusele, nagu netikommentaaridest aru olen saanud, ei meeldi. Räägime Vennaskonna uue albumi Anarhia Agentuur loost Kaaren. Seda lugu iseloomustab mõnusalt meloodiline joig ja seda 14 minutit järjest 
Ja ausalt, mulle tõesti meeldib see lugu, isegi nii pikana!
Tegu on Edgar Allan Poe kirjutatud pika luuletusega. Algne luuletus on inglisekeelne The Raven ja seda on tõlgitud meil Kaaren ja Ronk nime all, Vennaskond kasutab nime Kaaren. Huvitav on, jälgides eestikeelseid luuleridu, kuidas sellist asja on üldse võimalik tõlkida? Ja kas see luuletus on enam poeedi looming või on tõlkija oma On mis on, aga leidsin selle luuletuse erinevaid versioone maakeelsena ja teen neist siia koopia.
Südaööl, mil kambris selles tummalt, tuskjalt mõlgutelles
Meeliskelin aegu vanu, ammu veerend surmani,
Kuulin äkitselt eel ukse kerge väkse sõrmetukse,
Koputuse eel ukse, tasa kostva minuni.
“Rändur see vist rännukäigul, jõudev öösel minuni,”
mõtlin, “Muud ei midagi.”
Talv too oli, öö, mil ahi nagu tukkuv tulikahi
pidas viirastuva vahi – valvur öise helveti!
Tusklin ja all paatund koore hõõgus vaev mul imme noore,
Neitsi pärast kel Leonoore nimeks nüüd ja alati –
nimi nii kesk inglikoore taevas nüüd ja alati –
sääl vaid – siin ei iialgi.
Pöörin, tulin lennujalu, hinges lõõskav tulipalu,
kuulin jälle koputusi, hoogsamaid, kui viimati.
“Tõesti” mõtlin, “ei, ei pruugi karta – taga aknaluugi
ootel miski – saagu ilmseks varjat võlu! Vagusi,
hing, mu süda, ära põksu, löö, mu rind nii valjusti –
tuul too vaid, muud ei midagi!”
Lahti luugi lõin siis julges hoos. Ja ülbelt sisse kulges
Suur ja võimas, sünge kaaren, ajust läinuist ammugi
kadunu; ei pilku visand kõrvale, ei viibet lisand –
nagu üllas daam või isand tõstus, laskus loogeldi
ukse kohale, pääl valge Pallasbüsti marmori –
istus sääl – muud midagi.
Suur ja must ja kõrk! Tõest’, valdas hirm, ent palg veel naerda maldas
Nii sääl istus, hoidis nokka kõrgilt kõrgel uhkesti.
“Kuigi pöet sul pää ja turi,” ütlin, lind sa must ja kuri,
pelgur pole sa, su puri käind maailma lõpuni.
Pluto surmaranna rändur, kuis sind, lind sääl kutsuti?”
Lausus lind “Ei iialgi!”
Kohkus süda, kuuldes seda häält nii võivat häiritseda
targalt hääletust: “See ainus lugu tal – ta laulab nii,”
ütlin, “ütlust peremehe endise, kel töö ja tehe
hävitet, kel nagu lehe liuglev võbin areldi
surmatuulde tiirles elu, kuuldes koidust õhtuni
kaebeviit: “Ei iialgi”
“Prohvet,” ütlin, “prohvet siiski, lind või saatan! Kuhu viiski
turm mu lunastuse? Lausu, taevas siiski läkiti
abiks su! Ons sääl, kus peitsid õrna nad – kus kodu leidsid
kaunile, kes kirkaim neitsit? Kas saan rahu viimati
embel õilsa, kes Leonooreks inglikeeli kutsuti?”
Vastas lind: “Ei iialgi”
“Siis, oo lind, meelt põrgupiistel kastev,” hüüdsin hirmukriiskel,
“siis, oo siis tee lõpp! – siis haihtu öösse, kust sind saadeti!
Musta sulgegi ei jätta tohi valest, heitvast hätta!
Sumbub arm all surmamätta! Kao ka sina kiiresti!
Hukkav nokk mu rinnast kisu, sünge lumm mu hoonest vii!”
Rõkkas lind: “Ei iialgi”
Ning ta püsib, ning ta püsib, kaaren must, õel vaade küsib,
Vaade uurib, vaade puurib hinge viimse narmani.
Deemon must pääl Pallaskuju – kas ei surm ta silmist uju,
Kas ei reetvaid võrke kuju vari, valguv minuni?
Ning mu hing sest varjust mustast, valguvast talt minuni,
Ei saa tõusta – iialgi!
Keset öise tunni õudu kord ma juurdlin, roidund, nõutu
vana tarkusteose kallal, mis ju unund ammugi.
Olin tukkumas, kui kabin kõlas just kui samme sabin
või kui mingi arglik rabin vastu ust nii äkisti.
Vist üks väisur, mõtlin, kabin sellest vistist' sünnibki, -
see - ja muud ei midagi.
Käes siis oli algav tali, väljas mühas tuul nii vali
koldes küdes kustuv tuli, heitis varje viiliti.
Hommikut ma kangest' ootsin; - raamatuist, mil vaimu jootsin,
asjata ma troosti lootsin, sest mu armsaim võeti -
hurmav neid, Leonoore nimeks ingliten kel' anneti -
siin tal nime polegi.
Ukserimba siidi sahin, purpurkatte vaikne kahin
äratas mus õudset hirmu, enne tunt ei iialgi,
ning mu süda põksus nõnda, et siis mina korda mõnda
"väisur keegi," ütlin enda vaigistuseks, "vististi," -;
"väisur hiline," ma enda troostiks ütlin, "vististi, -;
see - ja muud ei midagi."
Nii end rahustada püüdsin, ukse poole minnes hüüdsin:
"Vabandust, mu härra või ka proua, kes see olekski.
Olin veidi väsimuses, pisut une rammetuses,
et ei selles suikumuses teie kopet kuulnudki."
Ja siis avasin ma ukse: "Palun sisse lahkesti!"
Pime - muud ei midagi.
Kaua seisin, välja vaatsin, pilku pimedusse saatsin,
unistades sellast, mida keegi polnud kunagi.
Ilmunud ei ühtki hinge, vakus oli sünge,
sosistin "Lenoor", see pinge lahendas mus viimati.
Vastukaja kandis mulle sama sõna tagasi.
See vaid - muud ei midagi.
Kangest' erutund ma olin, tagasi kui tuppa tulin.
Jälle koputamist kuulin, valjemat kui ennesti.
"Vist on keegi akna taga," ütlesin ma; - "oota aga,
kergest' leitav avamaga akna mõistatus on nii.
Vaiki, süda, hetkeks vaiki, mõistatus on leitav nii..."
Tuul see - muud ei midagi.
Tegin kähku akna lahti. Sahistades salamahti
lehvis tõsiselt ja pikka hiigla ronk mu ukseni.
Minu loast ei tema küsi, õhuski ei kaua püsi,
istus, ise must kui süsi, ukse juure viimati
Pallase sääl kuju pääle, ukse juure vaiksesti -
istus - muud ei midagi.
Ja nii uhkelt istus tema, et ma pidin muhelema,
kuigi endal süda rinnus nukker oli surmani.
Ütlin: "Ehk küll paljaspea sa, siiski argusest ei tea sa,
vana ronk, eks üha pea sa lendama öös nii õudsesti.
Ütle, mis su nimi oli Pluto rannal viimati."
Kostis ronk: "Ei iialgi."
Imestades kuulsin teda selgest lausvat mull' seda,
kuigi vastus suuremat ei mõtet sisaldanudki.
Kes on seda enne näinud, et üks ronk on imet teinud
ja ta toas on võõrsil käinud, ukse kohal istuli -
laskund tema ukse kohal kuju otsa istuli
hüüdega "Ei iialgi!"
Teisi sõnu rongal polnud, neid ta õppinud ei olnud,
sesse ühte aga pani kogu hinge terveni.
Nii ta istus liikumata, midagi muud lausumata,
kuni peagu kuuldumata ütlin: "Homme temagi
lahkub mult just nagu lahkund Lootus, Rõõm mul jäävasti."
Kostis ronk: "Ei iialgi."
Tabav sõna õudsalt kajas öisel ajal vaikses majas,
et ma ütlin: "Seda on ta peremehelt kuulnud nii,
keda saatus löönud rangest', ahistades teda kangest',
kuni vähehaaval langes laul tal selle sõnani,
kuni lootuslaulud jõudsid selle sünge sõnani,
sõnani: "Ei iialgi!"
Üha veel sääl istus tema, et ma pidin muhelema,
säädsin tooli vastamisi linnule siis otseti.
Padjale end nõjatades, mugavalt pääd taatsi aades
mõtiskelin unistades linnu sõnast süngesti,
mis küll karjudes nii õudselt mõtles lind see ometi,
hüüdes mull': "Ei iialgi!"
Nõnda mõtlesin ma ise vaikides, ja külalise
pilk kui hõõguv tulesõde põletas mul hingeni.
Kaua mõtteid mõlgutasin, toolile end vajutasin,
kuna lambivalgus kasin paistis patju pehmesti.
Oh, ei nüüd neil sametpadjul lambivalgel vaiksesti
puhka Tema iialgi.
Tundsin umbset kuumust õhus, nagu viirukpilv mind rõhus,
mida nägematust astjast templis levib laiali.
"Unujook see, Jumal seda sulle saatnud, täna teda,
et Leonoore unuks, keda meeles kannad alati.
Unusta Leonoor nüüd, keda armastand sa hellasti."
Hüüdis ronk: "Ei iialgi!"
"Prohvet!" ütlin, - "seks siin vaatan, - prohvet, kuigi lind või saatan,
kas sind Kiusaja on saatnud või tõi torm mu aknani,
õnnetuse kuulutaja siin, kus õudust täis on maja,
sa, kel petta pole vaja, ütle mulle tõesti,
palsamit ons Giileadis? - ütle mulle - palun nii!"
Ütles ronk: "Ei iialgi!"
"Kui mull nõnda räägid sina, lind või kurat," hüüdsin mina,
tagane siit välja kohe varjuöhe tagasi.
Ühtki sulge ära maha mulle jäta, ma ei taha,
näha sind, vaim, kasi, paha, kuju otsast kiiresti,
oma terav nokk mu rinnast kisu välja kiiresti!"
Ütles ronk: "Ei iialgi!"
Must ja sünge, põrnitsedes, saladuslik, mornitsedes
istub Ronk mu ukse kohal kuju pääl kui ennegi.
Tondisilmad sätendavad, õnnetust mis kuulutavad,
vari, lambivalgest tabat, täidab kambrit pooleni,
ja mu hing ei saa sest varjust, mis mind rõhub raskesti,
välja tõusta - iialgi.
[Edgar Allan Poe; 1845]
[tõlge: Johannes Aavik; Poeem "Ronk" ja teised luuletused; 2000]