Jüri ajaveeb, oma mõtted, tekstid ja pildid. Head ajaveetmist!

Kuigi ilmateade ei tõotanud midagi head ja räägiti ainult suurtest vihmasadudest ja äikesega kaasnevatest tormidest trotsisime me isegi sünkjaid pilvi horisondil ja läksime pereleiva juurest teele Koorvere poole.
Plaanitust pea pool tundi hiljem jõudsime kohale. Ele oma suguseltsiga meid juba ootas. Autod koos autojuhtidega sõitsid Kiidjärvele ja meie tegime seni aega parajaks. Ilm oli jätkuvalt ilus.
Päästevestid seljas liikusime jõe äärde kus meile kiirkoolitus tehti ja hakati otsast paatkondi vette laskma. Esimestena Mairo ja Monika, Taisi oma teise poolega, Urmas oma teise poolega, Marge oma tütrega, mina Kajaga ja lõpuks Ele oma kahe poisiga.
Ma ei tea miks kogu aeg seletatakse et paat võib ümber minna, tegelikult pole asi pooltki nii hull, paat on ju lai ja kui tõesti püsti ei tõuse ja ise lolli mängima ei hakka siis ei juhtu ka mitte midagi. Algselt räägiti et iga teine paat teeb ikka vees ringi ära, meie seltskond aga suutis korralikult finišeeruda, ilma igasugu vette kukkumiseta.
Sõit algas rahulikult. Esimene kärestikulisem koht viis rivist välja Marge paadi kes oskas ninaga kaldasse sõita ja risti jõe peale jääda. Jäime seniks kaldasse ankrusse. Esimesed kurvid ja kitsamad kohad meile erilist peavalu ei tekitanud, saime kenasti hakkama. Mingis käänakus möödusime Urmase paatkonnast kui nad natuke valesti arvestasid.
Vahepeal oli päris põnev. Esimest korda siiski Mõni aeg sõitsime koos Monika ja Mairo paadiga kord nemad ees kord meie ees. Vahepeal oli näha ka Taisit, nemad paistis et võtsid asja spordina. Et endal oli esimene kord siis loodust nautida väga ei jõudnudki. Distantsi teises pooles hakkas vaikselt vihma sadama ja vee vool jäi aeglasemaks. Eemalt oli kuulda müristamist ja mõne aja pärast sadu tihenes. Siis kadus igasugune nautimine, Kaja oli väga kurnatud ja lõpp oli meiegi jaoks pigem soov kiiresti kohale jõuda kui retke nautida.
Kui Kiidjärvel mandrile saime sadas juba päris tihedalt ja oli korralik padu. Võtsime autost kuivad riided ja läksime Ele juurde majja.
Ele juures tegime teed-kohvi, nosisime kaasa toodud kraami, manustasime veidi veini ja vaatasime puuris olevaid loomi. Peremees oli hakkaja ja küpsetas ära kaasa toodud grilli – ega meist keegi poleks seda viitsinud teha küll, pealegi sadas ju. Soovijad said külastada ka infrapuna sauna.
Loomi on seal majas väga erinevaid. Enamasti mitte meie metsade kraam. Päris mitmeid erinevaid madusid, nii mürgituid kui mürgiseid, siis miskeid sisalikutaolisi olevusi ja lisaks näidati meile ka lõunamaa prussakat. Prussakas polnud nagu meie omad on, see oli palju suurem, mitte nii pikkade tunnaldega ja liikumiskiirus oli väga aeglane ja käe peal liikudes tegi õrnalt kõdi. Ka madu mida omal käel tunda saime oli lahe. Selline õrnalt niiskjas nahk, jahe ja väga osavalt liikus nii et vahepeal oli tükk tegu tema ohjamisega. Naissoo esindajad enamuses hoidsid eemale
Kui marge oma tütrega saunast tuli siis käisime seal ka meie mairoga. Polnud sellist sauna enne nautinud. 45 kraadi juures pani lõpuks ikka koledat moodi higistama ja pooletunnine istumine lõpuks kurnas jubedalt ära et ma magasin kodus nagu laip.
Igatahes õhtu oli korda läinud ja kõik paistsid rahul olevat. Esmaspäeval keegi suurtest kontide valust ei rääkinud, järelikult keegi ka üle ei pingutanud. Teinegi kord võiks sellist ettevõtmist korrata, aga siis võiks liikuda rohkem koos ja lasta vee voolul end vedada et saaks imetleda ka loodust ja ehk võtta mõne õllegi Pildirida SIIN.