Enne jõule tekkis mõte et kui prooviks sellesse aastasse jätta enamuse igasugustest elupööretest mida see aasta nagunii pakkunud on. Nii siis otsustasin ellu viia varemalt küpsenud plaani Kajale abieluettepaneku tegemisest. Tundus et jõuluõhtu oleks selleks igati sobilik. Organiseerisin asja nii et minu vanaema õhtusöögile tuleksid ka Kaja ema ja vanaema. Kusjuures see ei olnudki eriti raske 
Eelnevalt tegin valmis ka Jürka-Murka video mille plaanisin sama päeva hommikul netti üles panna et Kaja seda enne õhtut ei näeks. Ka see osa läks kenasti korda. Kõik oli plaani järgi Kogu plaani juures muutus ainult see et Kaja vanaema ei saanud tulla.
Igatahes söömalaua ääres, kui laps oli teises toas tuttu jäänud, hõikasin maha et ma tahan oma kingitust üle anda. Alguses oldi sellele vastu kuna jäi jutt et kingid jagame peale sööki Alustasin oma kõnet nii et keegi ei saaks aru mis mul plaanis on. Kõik käis kui kellavärk! Loomulikult polnud see filmides nähtud üdini nõretav klassikaline „tule mulle naiseks“ vaid selline kodukootud ja täiesti oma Mõned tilgad pisaraid ja kõigi õnnelikud üllatust täis näod – vastuseks sain JAH. Ausalt, ega ma EI peale eriti nagu välja ei läinudki 
Panen siia alla ka JM video koos tekstiga:
„Heipparalla! Vaat, mul on ori, see kes mind toidab ja kes mu pabulad minu tagant ära koristab. Aga teate, see mees on nüüd miskit sarve võtnud. Sobrasin igavusest pisut sahtleid pidi, no ja nii ma selle avastasin. Kohe ma näitan teile mille, näete, jah, see mees on sõrmuse ostnud! Tuhat ja tuline! Miks ma arvan et tal on kangem plaan kui ainult jõulukingitus? Igatahes on see kindlasti veel suur saladus ja orja elukaaslasele Kajale ei tohi sellest midagi rääkida.“
Jüri: „Murkaaaa, kus sõrmus on?!“
„Aikurrat, vahele jäin. Eee, ää, no kuhu ma nüüd jooksen, okei, ahju peal näeme..“
Jüri: „Miks ma ei imesta et siin see ongi. Kass või asi, nagu harakas...“