Nonii, see on eelviimane raamat mida ma Juha Vuorineni loomingust lugeda plaanisin. Minu ootused, peale Joomahullu Päevaraamatu lugemist, olid ikka megasuured ja pettumus seega parajalt pirakas. Kui Joomahullus on Kristian vähe viltuse mõttemaailma ja maailmatunnetusega sell, siis selles raamatus on ta vana kainus ise. Räägitakse pigem rohkem tema isast Ottost, mühakast jõletisest. Raamatu viimased mõnikümmend lehte siis on ikka puhtalt ka Kristianist, tema esimesest armastusest ja vahekorrast – suisa erootikakirjandus 
Nii et raamat oli nii ja naa, parem kui Punane Vänt LTD aga ikkagi mitte see mida ootasin.
Jupike raamatust kah, teema siis peale seda kui Kristian üht talutüdrukut näppida sai:
Kristian loivas õue jalaga kive toksima.
"Türamaivõi seda mutti küll," sajatas ta ja otsustas järgmisel päeval uuesti tüdruku juurde minna.
Ta oli nii mõttesse vajunud, et ehmatas, kui puukuuri uks vaikselt avanes. Ukseaugus seisis kaame kuju, kes ehmatas Kristianit nii põhjalikult, et ta tormas ülepeakaela tagasi tuppa.
"Keegi tuleb puukuurist!" karjus Kristian, silmad punnis.
"See on su isa. Ja pese käsi puhtaks, muidu annab sulle Otto vastu kõrvu," suskas ema silmanurka nühkides ja hakkas lauda katma.