Mõni nädal tagasi käisid Vahitorni Jehoova tunnistajad ukse taga ja jagasid kutseid ülestõusmisteemalisele, täpsemalt elu andmise osale sellest, üritusele. Kui algselt oli see mõeldud makulatuuriks siis tekkis väikene väljakutse, et mina lähen ja vaatan mis inimesed seal on, mida nad teevad, millised nad on ja milline näeb seest välja nende kuningriik.
Sõitsin autoga ALeCoq spordihoone parklasse, siia tuli autosid igast ilmakaarest ja igast autost ronis välja nii palju inimesi kui neisse mahtus. Võtsin suuna kuningriigi hoone poole, selle õu oli autosid täis, inimesi tuli suisa järjekorras, olid rõõmsad ja roosad, tervitasid üksteist. Mul hakkas natuke imelik 
Uksel seisis tüüp kes kohe käe pikka ajas ja kõik tulijad läbi teretas. Suur eesruum oli rahvast täis, lõputuna paistvad riietehoiu ruumid olid riideid täis, kõik kenasti riidepuudele laotud. Inimesed olid kõik end üles löönud, mehed korralikult ülikondades, lipsud ees. Naised olid kleitides, soengud üles vuhvitud, justkui presidendi vastuvõtul. Mina, tekspükstes ja t-särgiga, justkui teisest dimensioonist, tundsin end täiesti ülearusena. Et endale mitte tähelepanu tõmmata jätsin fotoaparaadi rahulikult taskusse. Tundsin et siin pole minu koht ja siit ma sellist artiklit nagu algselt tahtsin ei saa. Rahvas kõik muudkui tervitas üksteist, särasid nii näost kui riietest, rääkisid nii eesti kui vene keeles (erikeelseid umbes pooleks). Üritasin kiigata ka saali, seal olid pehmed toolid lava ees, muud ei jõudnud näha, liiga palju rahvast seisis ees. Et ma üritusele nagunii jääda ei soovinud, tulin ju ainult üle kaema, siis lahkusin enne kui üritus algas. Igatahes eksklusiivse artikli kirjutamise asemel sain kerge šoki osaliseks 
