Ühel väga toredal inimesel oli just teema kus vanemad elavad lahus ja peaaegu ei tunnegi üksteist, pole aastaid näindki. Aga tekkis miski arupärimine politsei poolt et ega äkki siis üks vanematest (ema) ei tea teise lapsevanema asukohast midagi. Ja emale siis turgatas et uurida mis õigused teisel vanemal lapsele üldse on.
Nüüd seda toredat inimest hirmutab olukord kus tema isa võib üks hetk välja ilmuda, rääkida et ta on nüüd ilgelt põdur ja EV seaduste järgi on lapsed kohustatud oma vanemate eest hoolt kandma. Loll seis, kas pole?
Sellega seoses tuli meelde 10 aasta tagune seis. Elasime ka isast lahus, aga pea iga päev oli teda näha, kasvõi niisama aknast. Ja oli ka siis hirm õhus et joob enda ratastooli või voodihaigeks, siis mina õega pean teda hooldama või miskile hoolekande asutusele maksma. Väheke hirm on küll, noh, oma isa, aga ikkagi, see lööb ju oma pereelu täiega sassi kui pead kedagi hooldama omas kodus... Kõik teavad: parim indiaanlane on surnud indiaanlane. Olgu nüüd selle lause sõnastus kuidas tahes aga teatud situatsioonides on sel oma tõde taga...
1998 aastal suri minu isa. Minul (ja mulle tundus et ka teistel lähedastel) oli mingis mõttes hea meel. Hea meel oli selle üle et isa oma alkoholi nõrkuses ei suutnud enam ise vastu panna, et tema pea pool elu taga ajanud alkoholisõltuvus ei saanud talle ja meile enam häbi teha.
Mäletan siiani korda, üks viimaseid minul, kui temaga suhtlesime. Ma vaatasin tema väga läbi paistvatesse helesinistesse silmadess ja küsisin miks ta joob, miks ta ei ürita paremini elada. Ta vastas et ta teab, et see on vale ja ei tohi, aga ta lihtsalt ei suuda. Ma nägin kuidas ta sisemiselt nuttis ja kuidas tal oli häbi. Aga ma ei mõistnud teda hukka, ta oli siiski mu isa, mitte tema nõrkus vaid sotsialismi poolt peale surutud elu oli ta selliseks muutnud. Samas ma tundsin et teda enam "ära ei paranda." Seda oli valus vaadata. Aga polnud enam pikalt talle elu antud. Kui ma õieti mäletan siis magu ands järele ja ta suri, üksi, oma suures toas, purupurjus. Pea kaks nädalat ei olnud teda linnas liikumas nähtud ja ema aimas halba. Nädalavahetusel tuli Inna Tartust ja nad läksid koos vaatama...
Minul isa koha pealt hoolduse kartus on seega kadunud. Ema pärast ma ei pelga, tuleb see mis tuleb, ma isegi ei ole selle peale mõelnud... Aga jutu alguse juurde tagasi tulles, sellel väga toredal inimesel on see hirm olemas. Loodame aga et kõik asjad sujuvad ja selle koha pealt tal probleeme ei tekiks!
* Toreda inimese nimi on peidetud ja tema lugu mõningates detailides muudetud.