On reedene tööpäev kui Kaja käib välja mõtte, et äkki läheks kuhugi soo peale päikeseloojangut vaatama. Mõte tundub intrigeeriv. Küll on mul aga just täna koolis kümnendikele vaja teha tutvumisõhtul arvutite teemaline plokk, seega jõuan koju alles pisut enne seitset.
Söön ja arutleme Kaja mõtet. Kaja tahaks Meenikunno rabasse. Palun tal uurida kuna päike loojub ja kui kaua me sinna sõidaksime. Selgub, et kui kohe minna, jõuakski pisut enne loojangut. Lasen ka igasugu mõtted peast läbi ja meenub Tamme paljand Puhja taga Võrtsjärve ääres. Et see on lähemal, järvepinnast kõrgel asuv koht, kus päike peaks just järve taha loojuma, siis sinna me suundumegi.
Lõkkematerjal autosse, Maximast võtame kiiresti küpsetatavat toitu ja lendame Võrtsjärve poole. Tee on vastu päikeseloojangut, aga õnneks on pilvi ka taevas, nii et tõotab kena vaatepilt tulema 
Küll aga lapsed ajavad kiunu, et ei taha minna, üks nutab kassi taga, teine lihtsalt kodu... Aga me Kajaga juba teame, et pärast on lapsed käiguga rahul 
Tamme paljandil on kenasti olemas lõkkekoht. Jõuame ligi pool tundi enne loojangut. Teeme lõkke üles ja lihtsalt naudime olemist. Siin on nii mõnus, et anna otsad! Põllu tagant on tõusmas kuu mis on selle nurga alt ebanormaalselt suur ja ilus. Päike paneb taeva punetama ja järvepeegeldus lummab. Üks hetk lendab pääsukeste parv, olles kui üks suur täpikestepilv järve äärest mööda. Neid on päris palju, ei tea kas sätivad juba minekule? Lindudest on selja taga põllul ka haneparv näha, nemadki pidavat juba koonduma.
Kaja teeb oma telefoniga pilte, mina fotokaga ja lõpuks lasen üles ka drooni. On ilus ja tuulevaikne. Teistkordsel droonilennutamisel võtan masinal kaitsmed ümbert ära, kuna põllud on siin avarad, siis proovime lennutada drooni nii kaugele, et silm teda enam ei seletaks Kummaline on masinat nii lennutada kui ta nähtavusalas ei ole
Põllud on drooniga ülevalt vaadates vöödilised – sügislõikus on tehtud ja saak koristatud. Huvitav on jälgida ka puude varje mis end mööda põlde järjest pikemaks joonistavad. Hoopis teine vaatenurk meie niigi ilusale õhtule.
Päike on lõpuks järvepinnaga pooleks lõigatud. Loojuva päikese liikumine on silmaga näha. Kui päike horisondi taha kaob, hakkab üsna kiiresti hämarduma, ja mis huvitav, selja tagant hakkab järve poole tuul puhuma. Tuul on niiske ja jahe.
Ja ega me enam kaua siin olegi. Ootame kuniks lõkketuli vaibub, naudime veel päikeseloojangu kuma ja kuu heledat valgust, paneme asjad kokku ja sõidame tagasi koju, mõnus rahu hinges. Lapsedki tunnistavad, et oli väga äge ja nad on tõsiselt rahul. Nad oleks isegi telkida tahtnud
