Vanusega tõustes võtab elu järjest kiiremaid tuure. Alles see oli kui pidasime vanaema 85. aasta juubelit, nüüd siis juba 90. Kõrge vanus, eksole, enamus sinnani ei jõua. Veel vähem – rahuldava tervise juures!
Seekord võttis onupere ohjad enda kätte ja soovis organiseerida üllatus-juubelipidu. Peaaegu asjad õnnestusid: nädal varem tekkisid vanaemal küll kahtlused ja õigel päeval – reedel, helistasid paljud õnnitlejad ja lobisesid asja lihtsalt välja. Aga see ei tähenda, et kõik üllatused oleksid ilmsiks tulnud 
Laupäevasel päeval, ehk päev peale õiget sünnipäeva päeva (17.11.), olid kõik külalised kutsutud Tõrva kesklinna Goodewindi restorani. Tulid enam vähem kõik kes lubasid kohal olla. Juubilar saabus loomulikult viimasena ja võttis kohe koha kust oli tal parim ülevaade külalistele Enne kui algas õnnitlemine, tehti ära suurüllatus millest peale organiseerijate mitte keegi ei teadnud: Vanaema juurde tuli vanem halli habemega härrasmees ja Hannes küsis juubilarilt, kas tema seda meest tunneb. Vanaema vaatas pika puuriva pilguga ja tõdes, et ei tunne. Kui aga öeldi nimi, Kalle Kiisler, läksid vanaemal silmad särama – nüüd ta tundis ära, et tegemist on tema ristipojaga kelle ristivanemaks ta on. See rõõm oli vanaema silmis ja olemises kõigile tunda ja näha! Nimelt oli ta kahekümnendates kui sellele härrale ristiemaks hakkas ja hiljem teda enam kunagi ei kohanud 
Üldiselt oli selline üllatus suur kõigile, ka Kallele endale Ja siis algas peo see osa kus kõik said üle anda oma kingitused ja õnnesoovid, selle kõrvale šampusekõlin.Pillimees oli ka pisike õhtujuht ning hoidis peotuju üleval. Sünnipäev oli küll rahulik, aga et suurem enamus olid ju omavahel sugulased, siis juttu oleks jätkunud järgmise õhtunigi. Vahepeal täiendasin sugupuud ning kui moosekant lastelaulud kuuldavale tõi, sai ka tantsu löödud
Päeva teiseks naelaks oli mootorratas K-125 mis pärineb aastast 1954 ja on Hannese jõupingutuste taustal saanud ka detailidelt peaaegu täiskompleksseks. Algselt on see kuulunud vanaisa Arnoldile. Üldiselt on selle masina taastamislugu üht pikemat juttu väärt
Pidu sujus ja aeg jooksis üsna kiiresti. Esimesed lahkujad olid juba enne üheksat, enamus aga lahkus enne südaööd. Ja siis hakatigi asju kokku pakkima. Suurim asi oli mootorratas Seda aga ei pakitud kuhugi, sest see oskas ju ise sõita! Hannes sõitis sellega kodu ja mina sain nautida sõitu pakiraamil. Ehe, kuradi ehe värk! See kuidas mootorratas häält tegi ja kuidas kõik lõhnas – no nagu lapsepõlves oleks tagasi olnud
Tagasi peopaika tõi meid Arnold. Ema ja juubilar pakiti autosse ning mindigi vanaema juurde. Et ruumi palju autos vähe oli ja ma oma üheksat pitsi värske õhuga lahjendada soovisin, läksin jala järele. Ja siis juba vanaema juurest viis Arnold meid emaga KEK’i. Nii saigi peopäev oma lõpu.
Vanaemale sai kirjutatud ka kõne. Kahjuks, või õnneks, ei leidnud ma head aega selle ette lugemiseks. Küll ma aga pisikese kõne tegin, sellesama pika kõne põhjal. Toon pika kõne ka siia alla välja.
Tere kõik kohalolijad! Täna oleme siia kogunenud seetõttu, et... Noh, kust me seda peaks alustamagi, äkki päri algusest? Olgu! Kes seda nüüd täpselt mäletab kui suur see Kuu oli või kui palju tähti taevas oli, aga üks härra August saabus valgel hobusel õkva Anna Rosalie õuele ja sest ajast saati nemad kokku jäivadki. Too päev sai saatuslikuks meie kõigi siinolijate tuleviku loomisel. Igatahes tegivad mõlemid mehemoodi tööd ja saivad mitmeid lapsigi. Üks neist lastest on täna jõudmas ikka kuhu suuremal enamusel inimestest kohe mitte õnne saada ei ole. Niisiis on möödas 90 aastat sest aast kui ilmale sündis üks krapsakas ja ulakas plikatirts kes sai nimeks Jutta Johanna.
Lapsepõlveaastad möödusid Talnamõisa veere pääl suures talus. Aga kahjuks ei lastud lapsepõlve täies hiilguses nautida, sõjakoledused sundisid maha jätma kodu ja otsima vahepeal ulualust lähedaste juures. Aga kõik elati üle, ka küüditamislained – ega igat mulki naljalt ei murra! Sõda küll taandus, aga okupatsioon jäi. See muidugi ei tähendanud, et pilvede tagant ei oleks taas päike hakanud paistma! Praeguseks 69 aastat ja mõni päev tagasi lõid praegusele juubilarile pulmakellad – Arnold võttis Jutta naiseks ja vahetas tal perekonnanime Jaaksoni pealt Mägi nimeliseks.
Nõukaaegne elu käis nii nagu ta käis, oli seal tõususid ja oli mõõnasid, aga piim voolas ja seega tööd erinevates meiereides jagus. Jõuti ka pidada põllulappi ja ilmale tuua kaks lastki. Lapsed kasvasid suureks, aastad sadasid turjale ja ajad muutusid. Taasiseseisvumine peatas piimavoolu ja töö ning inimesed hakkasid maalt linna liikuma. Lõpuks vahetus sajandki! Lõve mõisaaida, ehk vana piimatööstuse paksud kiviseinad vajasid palju tööd ja vaeva, aga tegijaid polnud alati käepärast. Nii tõi saatus meie juubilarigi linnainimeseks kus on märkamatult möödunud suisa üle kümne aasta.
Jätkuvalt terve ja tugevana on Juttal võimalik tervitada oma üheksakümnendat juubeliaastat! Kutsun kõiki üles võtma toosti tema terviseks, jätkugu tal seda ikka seniks kuni on taeva poolt antud. Vanaema, kuigi me ole kõigis asjades alati ühte meelt olnud, on mul hea meel tõdeda, et sa meil olemas oled, jaksu ja tervist sulle!
Mis siis veel? Lapsed (Miia, Kadi ja Reijo) lasid traavi ja neil paistis väga lõbus olevat. Ei nad seganud teisi ja ei läinud ka üle käte ülemeelikuks. Miia käis tihti moosekandi alal tantsimas ja lastelaulude ajal olid kõik lapsed tantsuplatsil.
Toidulaud oli rikkalik igast asendist ja kraami jätkus ka kokku pakkimiseks Umbes nagu vanasti Lõve sünnipäevad-peod Igati vinks-vonks üritus, tänud onuperele selle kõige eest! PILDIRIDA.