Juba hommikul töö juures oli teemaks: Täna On Mardipäev (9.11.2007). Ei tea kus minu meeled küll õhtul olid aga...
Tulin töölt nagu iga normaalne inimene, läksin veel poodi nagu iga normaalne inimene, ostsin endale õhtuks piima ja küpsiseid mitte nagu normaalne inimene ja marssisin koju nagu normaalne inimene. Täna oli see päev kus pidi tulema külalisi.
Klanisin väheke korteri kallal ja tõstsin üleliigset kama tema tegeliku koha peale. Kõik oli nagu ilus ja hea, vahtisin telekat ja lasin küpsistel hea maitsta kuni uksekell märku andis. Ma jõudsin mõelda et tohhoo-pele, juba kohal. Jooksin uksele, nii kui selle avasin kukkus lastekari laulma: "Laske sisse mardisandid..." Mu nägu venis pikaks, esimene asi mis öelda jõudsin oli: "Oi poisid, praegu on jummala vale aeg!" Kiirelt mõtlesin et sisse ma neid ei lase aga niisama ära lasta oleks ka vale, määrivad veel ukse ja aknad ära 
Nii ma siis jooksin tuppa, haarasin oma küpsisekoti ja lendasin uksele tagasi: "Praegu on küll vale aeg aga head küpsise krõbistamist." Poisid hakkasid selle peale naerma, nagu ma segi, aga ukse lõin ma kinni ja hommikul ma majal märgistusi ei märganud. Selline mardipäev siis.
Pühapäevaseks kadriõhtuks olen ma aga juba valmis - Jaanus tõi mulle komme, aga kommisõber ma ju pole