Jüri ajaveeb, oma mõtted, tekstid ja pildid. Head ajaveetmist!

Valgevenest saatsid sugulased, isapoolse tädi mees oma lastega, kirja. Ja kui ma seda juba mainin, siis loomulikult maa-posti pidi. Nemad on ka ainsad kellega me veel üldse käsitsi paberile kirjutatud kirju vahetame.
Mis siis kirjast selgub. Paljunevad, vaat mis. Mõnel on lapsi juba nii palju et tekib tunne nagu väärtustataks peresuhteid ja laste rohkust peres. Aga võta näpust! Iga laps on teise mehe või naisega. Mõni neist abiellub juba kolmandat korda! Lisaks kes kui halvasti elab ja mis hinnaga üürikaid rendivad. Mnjah. Mäletan kui paarikümne või suisa kahekümne viie aasta eest Valgevenes neil külas käisime. Kurat, kogu aeg joodi! Praegugi tundub et ega ka lastest pole eriti asisemad inimesed saanud. Kurb.
Piltide pealt tundub et kõige noorem, ainus peretütar, on emaga ühte mõõtu läinud. Ema on küll paar aastat juba mulla all, aga tema koopia teeb ikka veel tegusid, saadeti ka pulmapilt. Nagu venelastele kombekohane – mees on piits ja naine seal kõrval katab ülejäänud pildi. Aga mis teha kui neile nii meeldib Üks perepoegadest võttis teise naise, tal on nüüd kolm tütart, kaks pole omad, üks on. Teine perepoeg elab kolmanda naisega, jättes maha eelmise, temast 15 aastat vanema...
Aga vaatamata kõigele tahaks ikkagi neile korra külla minna ja oma silmaga üle kaeda kuidas neil seal läheb. Panen pildiks siia kõrvale skaneeritud ümbriku, kus on hunnik marke peal ja kui kirju asi välja näeb, nagu nende elugi, lahe kohe