No mida ta ikka on kui üks mõõtmatu KAOS, ülisuurte tähtedega ja seda liialdamata. Käisin Pillele seltsiliseks kaasas Ülikooli kohvikus kuulamas Eduard Akulininit ja tema kvartetti. Mai hakka siin midagi nagu erilist jutustama, kirjan siia needsamad märksõnad mis „kontserdil“ olles üles tähendasin:
mängite ka midagi või jäätegi pille häälestama;
muusika jäi vait ja üks laps hakkas röökima: ruttu uus lugu ja mängige kõvemini, siis ei kuule
poiss häälestab pilli, mõni arvas et „eriefektid“;
jummal hoia, anna see pasun siia, ma oskan ka nii vehkida ja tuututada;
kui selle bändi muusika oleks CD peal: see plaat oleks lendavana rohkem väärt kui CD-masinas olles;
ja nüüd võtan ka kitarri, lähen lammutan kuskil baarinurgas natuke, tinistan ühe keelega, siis teisega, teen näo et olen hull asjaarmastaja – äkki petan minagi mõne ära ja rahvas räägib: proff mängib;
ühes loos: kui sündil saaks keel katki minna siis just nüüd oleks ta läinud;
Pille küsis midagi, ma küll ei vastanud talle aga ta võis mu vastuse, ja mitte ainult tema vaid ka teised, näost välja lugeda;
just siis kui mulle tundus et lugu tuleb hea, siis teadke, see on jazz ja jazzistid suudavad selle vea kiiresti parandada;
Pille lohutus: Pille on selle väite suhtes optimistlikum;
Jüri täpsustus: lugu lõppes minule aktsepteeritavalt, seega mina kaotasin, punkt;
bänd teeb pausi ja ähvardavad: „me tuleme tagasi“;
Pille: „Laaaheeeee...“;
vahepeal on nagu Klaabus, kosmoseteema, umbluu, fännid fännivad, minul kergelt kõrini;
appi! Kes mõtles välja sele pasuna – pasunamees hakkas taluvuspiire ületama;
kell 21:45: ja vot, hakkabki täiega küllalt saama;
Pille, lugemata mu eelmist kommentaari kell 21:49: mõtlemisaine – kuidas Jüri kõik need 2 tundi vastu pidas;
Pille: nii kreisil jazzi üritusel pole käinudki! Aga ikkagi – LAAHE.
Selline värk siis. Live's veel, aga plaadilt sellist asja kuulata – maailm on muusikat täis, ei peagi.