Käisime sõpradel Kambjas külas. Ja siis käisime ka sõprade sõpradel sealsamas naabermajas külas. Miks? Vaat sellepärast, et sealsed avastasid oma elumaja katusealusest toanurgast mingi veidra moodustise, mis oma erilisuses silmailu pakkus, aga mis naisterahvastes ka piisavalt õudust tekitas.
Ruumis olevate raamatuhunnikute otsa on mingid fauna esindajad ehitanud väga omalaadse kookoni. Pealt selline ilus siiruviiruline, käega katsudes paberjas ja mõõtudelt ehk pool meetrit igas suunas nii, et raamatud on otsipidi kuskil kookonis sees. Tundub, et tegu on vapsiku või vaablase pesaga. Praegu paistis, et elu selles kookonis pole, aga ega peale kerge silitamise väga koputama ei hakanud ka 
Tegin sllest siis mõned üldpildid, mõned lähikaadrid kookoni pinnast ja suudmeavast, lisaks mõnest lähedal elavast ämblikust ja mõnest pisemast herilasekookonist
Kõige krooniks on nõukaaegne raamat NSVL Ajalugu, mille on satikad nii sisse pakkinud, et pealkiri on näha, aga raamatut ennast kätte ei saa – ju nad olid siis hingelt kommunistid vms
