Filmist Fast Five jäi mul sisse kripeldama üks teema mida olen tegelikult juba ammu tahtnud kirjutada. Samas on see poolfilosoofiline teema ja seega vajab korralikku süvenemist et kokku kirjutada. Nüüd on see aeg siis leitud. Alustuseks panen siia kirja filmist läbi käinud monoloogi kahekümne kolmandal minutil:
„Ma räägin teile ühe tõsiloo. 500 aastat tagasi tulid portugallased ja hispaanlased siia (täiendan: Brasiiliasse), mõlemad üritasid põliselanikelt nende maad võtta. Hispaanlased tulid püssidega ja üritasid näidata, kes on boss. Põliselanikud tapsid viimase kui ühe hispaanlase. Isiklikult eelistan portugallaste meetodit. Nad tulid kingitustega. Peeglid, käärid, kõiksugu vidinad. Asjad, mida põliselanikud ise ei suutnud saada. Ja et neid edaspidigi saada, pidid nad portugallastega koostööd tegema. Seepärast räägivadki kõik brasiillased täna portugali keelt. Kui allutada inimesed vägivalla abil, siis hakkavad nad lõpuks vastu, kuna neil pole enam midagi kaotada. See ongi võtmeks. Mina annan neile midagi, millest ilma jääda. Elekter, veesüsteem, koolid lastele. Ja selle parema elu maitse eest on nad mul peos.“
Niisiis, teema millest tahtsin kirjutada tuleb välja selle monoloogi lõpulausetest. Nimelt siis see kuidas rahamehed „hea elu“ nimel suisa riike enda konksu otsa võtavad. Räägime täna Aafrika riikidest.
Tuleme eelmise aasta maailmameistrivõistluste juurde jalgpallis. Selle raames ehitati üle terve Aafrika hunnik jalgpallistaadioneid, ehitati välja tänase ühiskonna infrastruktuure: lasteaiad, haiglad, spordiasutused – sinna juurde kuuluva veesüsteemi ja elektrisüsteemidega. Kas neile aga seda üldse vaja on? Miks me tungime teiste kultuuri ja surume peale omi väärtusi? Kui nad oleks neist asjust puudust tundnud, siis oleksid saanud nad neid asju ka ise teha.
Anname neile midagi ja paneme nad selle üle rõõmu tundma. Kui nad juba rõõmu tunnevad, tahavad nad et see rõõm jätkuks. Rõõmu jätku saab aga siis kui me ka midagi vastu saame. Ja ongi otsad koos. Me hakkamegi vastu saama, sest oleme teinud eeltööd andmise osas – me ei oleks ju andnud sinna kust midagi võtta poleks olnud. Või mis?
Nüüd kus Jaanus on käinud Aafrikas (Ghanas) sealse eluga tutvumas, on ainest isegi rohkem kui algselt oleks olnud. Jaanuse jutust paar mõttetera:
- kohalikud käivad firmariietes, endal pole kopikatki raha, kõik raha mis tuleb, läheb kohe raiskamiseks;
- igal tüübil on taskus mobiiltelefon, kuigi külad kus nad elevad on nagu pommiaugud, keegi ei ehita ja ei korrasta;
- inimene elab mullahütis millel ukseks on narts. Hütis on suur plasmateler mida vaadatakse rahvaga õuest (tuppa ei mahu).
Juba nende faktide põhjal on näha et midagi on mäda. Inimesed on nagu ümber programmeeritud tarbima „heaolu ühiskonna“ tehnilisi ja eputuslikke saavutusi. On see aga õige? Ma arvan et mitte.
Et seda rahajõmmide poolt peale surutud ühiskonda nüüd parandada on osad inimesed loonud Fair Trade nimelise organisatsiooni. Sellega aidatakse neil taastada korralik elukeskkond et oma rõõme ise üles ehitada ja seda ka hoida. Üritatakse inimestes tekitada soov ja anda selleks materiaalne võimalus elamisväärseks eluks. Fair Trade Eesti ja nende tegemiste kohta lugege juba lähemalt nende KODULEHELT.