Tudengipäevad, oojeee! Ja selle raames toimunud No Big Silence (edaspidi NBS) albumi esitlus kontsert koos Recycle Biniga (edaspidi RB), viimane soojendusena. Pidu juba käis, maja juba vappus, aga rahvahulk piletisabas ikka 50m pikk! Paistab et fänne jätkub ja see on ainult 100% RÕÕM
Tegelikult ei tahtnud ma rääkida rahvahulgast vaid millestki veel paremast! Nimelt helikvaliteedist kontserdil. Sain sisse umbes sel ajal kui RB'l oli oma osa lõpuni kuskil kuus lugu. Saaliuksest astus välja üks mu ammune tuttav, keskkooli paralleelikas, elukarvane ise - Andres R. Sadasin ligi (polnd meest ammmmmu näindu) ja uurisin olukorda. Tema, võtab kõrbust välja kõrvatropid (naeratab et ega vana inimene ka juba), vangutab pead ja sõnab midagi sellist: "imehea sound, puhas, kaif!"
Usaldades tema arvamust astusin saali. Kõik see mis Andres oli öelnud oli tõsi. Sadamateatri haledasse ruumi oli ehitatud eraldi lava ja ma ei tea mis imet seal veel tehtud oli, igatahes heli oli võimas! Selline tunne nagu oleks parem kui stuudios lindistatud! Mai uskunud et lives suudetakse nii hästi kõik välja mängida.
Enne NBS peale tulekult oli kokku pandud miski intro: sõjaaegne õhuhäire, tuled käisid mööda lage ja püssitärin ning pommide plahvatused. Plahvatused panid kogu keha korraks võnkuma, justnagu päris Kui poisid ise peale tulid siis helikvaliteet oli sama, meganauditav, isegi kui muusikastiil endale eriti peale ei lähe, siis sellise kvaliteedi juures võib vist kõike nautida Igatahes, kui kuulen et NBS, siis arvestage, mina olne käsi!