Jüri ajaveeb, oma mõtted, tekstid ja pildid. Head ajaveetmist!

Algas mingi jama. Algas ta tegelikult Kaidol, et valutab ja peaks arstile minema. Lõppes tal sellega et laupäeval käis hambakliinikus, aga et pilti teha ei saanud, jäi asi esmaspäevale. Pühapäev aga asi halvenes, EMO, see aga ei aidanud ja öö vastu esmaspäeva jääb vist talle eluks ajaks meelde... Aga sellest ei tahtnud ma rääkida, kuid seos on olemas.
On mulgi vasakul poolel purihammas tuiganud. Kas nüüd ülemine või alumine, ei mina sellest aru saanud. Kuuldes aga Kaido jamasid, hakkas ka endal mõte liikuma ja teate, mõttel on sitaks kõva võim kogu keha üle... Igatahes järjest rohkem hakkasid nad mul ka valutama... Helistasin esmaspäeva hommikul hambakliinikusse ja panin aja arstile, dr Punale. Aga et tema oli alles puhkuselt tulnud, siis järjekord oli kaks nädalat. Õhtuks aga närvipinge kasvas ja hambad justkui rohkem valutasid. Helistasin uuesti ja sain aja järgmiseks päevaks, doktori nime ei mäleta.
Jõuan teisipäeval kella kolmeks arstile. Küsivad et kas esmakordne, kuna kaarti ei leitud. Rääkisin nime vahetusest ja siis leiti ka kaart. Viimane kord 9 aastat tagasi...
Doktoriks oli noor naisterahvas pisut vanema assistendiga. Võimalik, et noor oli alles algaja ja assistent siis tegelik doktor, vahet pole. Igatahes pidi mul kaheksas hammas põnev olema. Mida see tähendab, teavad vist ainult hambaarstid. Aga peale kaheksanda vaadati ka kõik teised üle. Imestati, et sellise aja peale on kivi ainult neljal esihambal ja seda ka üsna vähe...
Valutavate hammaste koha pealt ei osatud füüsiliste testide järgi midagi erilist öelda, seega tehti ka pilt alumisest, mis rohkem tuikas. Pilt oli ilus nagu lõunamaa öö... Vaadati veel visuaalselt ja tuldi tagasi esmase arvamuse juurde hammaste tahtlikus või tahtmatus kokku surumises. Et ega äkki pole närvilisemaid aegu, et kas krigistan hambaid või surun neid kokku või magan ühe külje peal... Noh, mingi iva võib asjas tõesti olla, vahepeal surun hambaid kokku küll, isegi aru saamata kas nüüd närvilisusest või mis.
Alumine purihammas on mul pisut kõrgem, eriti mingi osa sellest. Seega siis lihviti mingit nukki madalamaks. Hambavalu kohta öeldi, et jään paariks nädalaks järelvaatamise alla ja peaksin üritama vähem neid purihambaid omavael ilma asjata kokku suruma.
Teate kui õnnelikuna ma sealt lahkusin? Olin valmistunud kahe hamba puurimiseks ja mulle ei tehtud mitte kui midagi! Olen täheldanud, et mida vähem ma selle hambajama peale mõtlen, seda vähem ma neid tunnen. Praegu kirjutan, seega mõtlen, ja alumine pisut tuikab :P Äkki peaks hoopis psühholoogi juurde minema?