Kell on öösel kaks kui mu telefon äratust annab. Lülitan äratuse välja ja jään pisut mõtlema, et kas ajan enda püsti või mitte. Siis hakkab laps, järjekordselt*, nutma ja see kergendab mu mõtisklust – ajan end üles.
Panen teleka käima ja teen suure toa diivani lahti - sean end mugavalt selili telekat vaatama. Täna öösel kell kaks on Tšiili – Eesti jalgpalli sõpruskohtumine Lõuna-Ameerikas. Heli on maha keeratud, kõrvaklapid on küll ootevalmis, aga vaikselt ongi praegu mõnus mängu jälgida.
Esimese poolaja algus on väga võitluslik ja ilus, siis aga läheb meie poolt mäng lahtiseks. Pole ka ime, katsetatakse ju noori mängijaid ja kaalul peale au mitte midagi ei ole. Tšiilikad löövad esimese värava, pommlöök kaugelt, meie väravavaht ei paistnud seda ootavat. Teine värav, väravavaht tõrjub palli eemale, aga on tänu sellele väravast välja mängitud, tema tõrje aga lendab kenasti vastasele jala peale kes kohe õhust kütab palli lati alla... Kolmas värav tuleb penaltist. Kaamerad näitavad siit ja sealtpoolt, minul on aga silm udune ja aru ei saa kas ikka oli mingi jama või mitte, aga pingsa kuulmise juures saan aru et tegelikult penaltiolukorda ei olnud. Igatahes penalti anti ja see ka korralikult lahendati.
Poolaeg. Algab jälle mõttetöö, kas vaadata lõpuni või keerata põhku. Arvan et üks kord elus (või aastas) ju võib vaadata kah, pealegi tahaks näha kuidas meie mehed ühe värava vastu löövad 
Poolajal näidatakse telest üht pisimultikat mis peaks tuju looma, aga millisest tujust me räägime keset ööd kus peaks tegelikult magama :P Järgmiseks näidatakse, nagu tavaks on saanud, mingit kolli kes palliga mingeid TÄIESTI MÕTTETUID ja ASJATUID trikke teeb. Ma pole siiani aru saanud milleks ja kelle jaoks see jama mõeldud on. Tühikargamine täie mõistuse juures... Misiganes...
Teisel poolajal vahetatakse pooled mehed korraga välja. Kahjuks ei muuda see midagi, mänguilu saab ikkagi nautida ainult tšiilikate esituses. Tüübid, kuigi on kolme väravaga ees, mängivad isukalt ja pingeliselt. Nende värava alla meil üldse mingit asja ei ole. Mängu jooksul väravavaht paar korda palli puutuda sai, aga tõrjeteks neid küll ei nimetaks. Teisel poolajal löödi meile ka neljas värav, ilus sikksakk-söötmine, puhas ja korralik mäng. Ja ka see neljas ei teinud vastasmeeskonda rahulikumaks, ikka tambiti edasi. Skoor oleks saanud hullem olla, aga kaks latti-posti meid kõige hullemast isegi päästsid.
Kokkuvõtteks võib öelda et midagi väga hullu ka polnud. Meestes ikka potentsiaali on, vaja rohkem kokkumänge teha ja vaimselt kindel olla. Sellise koosseisuga, või õigemini koosseisudega, võib järgmisel aastal juba palju paremaid tulemusi saavutada Väravad vaadake ise üle:
* Lapsel paistab et on tulemas jälle mõni hammas ja seega on kaks viimast ööd olnud suhteliselt kehva unega...