Oli see nüüd või polnud, aga olevat olnud aegu kus kaks villamütsi (ametlikult küll Mahlamüts ja Viinaürask), üks punane müts ja teine must müts, saanud õhtupimeduses tänavavalguses Lootuse peatuses kokku ja hakanud kohemaid hundijalavett tarbima. Aga olivad nõrgad villamütsid, vaid pisike lapik kahe peale. Seda viga üritati veidi leevendada teise lapikuga ja lisaks võeti ka pealehammustamist. Väljas olla aga ikka külm edasi olla olnud. Nii hakkasid villamütsid pisutki soojemat ulualust otsima.
Esiti viisid otsingud kokku kahe härrasmehe, ühe daami ja kahe inimesehakatisega, kes kohe kahel käel embama kippusid, küsimusi küsima hakkasid ja lõpuks villamütsid teeserva maha jätsid. Õigupoolest üks härrasmees lubas neid linnaserva ära viia, aga villamütsid ei osanud selles idees mingitki kasu näha.
Käisivad villamütsid peo-punkris maad kuulamas, et kas suur lauluisa Freddy ikka esineb. Seal lubati neile maad ja ilma kokku, et lauluisa esinevat kindlasti, aga rahvaga olla pisut napp seis, kuid kella edasiminek pidavat sedagi parandama. Villamütsid, nähes aga tühjust ja kuuldes vaikust, otsustasid veel pisut pead tuulutada.
Tuul puhus aga õige vingelt ja pea tuulutamisest villamütsid loobusid üsna kiirelt. Tehti tiir üle Feenoksi kus käidi ka sõrmi soojendamas, aga ei midagi muud. Lõppeks jalutati Tiigi tänava ühiste elamisasemete juurde. Seal aga on see jama, et pea selle sajandi algusest on seal välisuksed lukus ja nii nad sooja ei pääsenudki. Tuli taaskord minna pidumajja.
Pidumajas istuti koridori aknalaual ja vaadati möödujaid. Oli sulelisi, oli karvaseid, enamus olid üsna kained ja äraütlemata viiskad, sest villamütse tervitasid pea kõik, mis muidugi villamütsid väega imestama pani. Aga ei saanud veel viimne hundijalavesi oma lõpusirget kui villamütsid omavahel lootusetuid jutukesi eeloleva õhtu pidustustest osavõtmisest hakkasid kaaluma. Lõppeks oli selge, et minnakse kodudesse laiali.
Siis aga, uskuge või mitte, ime sündis: korrusevõrra kõrgemalt avanes uks ja välja kargas sealt laulisa ise! Justkui soe lõunatuul hakkas puhuma ja villamütsid said Freddyga jutu peale. Räägiti jutte maast ja ilmast, möödund aeguist kui ka tulevaist. Freddy olla teel vanaema juurde, ja kuna tee Tartusse oli kord ette võetud, oli lauluisa oma soovis ja tahtmises vanaema külastada väga kindel. Sul võib ju mässumeelne süda olla, aga veri on paksem kui vesi! Viimane haljas pakuti lauluisale ära ja saadeti teele...
Villamütsi-meestele oli aga nagu puuga pähe ja jalaga kannikate vahele laksatatud. Kõik lollid mõtted olid peast välja pekstud ja plaan muusikalisest elamusest osa saada oli taas paigas. Küll aga hakati janu tundma. Ajanäitaja oli seks ajaks muidugi igasuguse kaubanduse sulgend. Võeti ühendust paari kõrvalise jõuga, aga meelekastet juurde hankida ei suudetud. Käidi veel korra seinast raha otsimas, ja siis soetati piletid ning astuti ballisaali.
Pidu-esinejaid oli tol õhtul suisa kolm: Rattlecan Paintjob, SS Robot ja Psühhoterror. Kahe esimese esinemisaja istusid villamütsid rahulikult soojal pehmel istumisalusel ja nauditi hämaraid vaateid. Võeti paar pitsi kohalikku nestetki. Kõrvalise põikega uuriti palju maksaks üks suurem anumatäis hundijalavett, ja ei tea kas baaridaam võlssi ajas või mis, aga hinnasildiks lajatati üheksakümmend rahaühikut! Igasugune isu millegi soetamiseks oli sedamaid luku ette saanud...
Kui Psühhoterror lavale tuli, läksivad villamütsid saali omasuguste juurde. Omasuguseid oli küll vähevõitu, aga nii liikuvate kui liikumatute kaadrite võtmiseks oli see igati mugav. Nii siis saigi hüppamiste ja kargamiste vahele ports igasugu kraami kokku jäädvustatud. Mõlemad villamütsid, nii punane kui must, jäid kohal käidud ettevõtmisega ise väga rahule.
Kui lauluisa oma esinemisele juti alla tõmbas, asusid villamütsid teele oma kodusesse sooja sängi, oma ligimeste juurde. Räägitakse, et tee viis neid Kastanit pidi Võru uulitsani kus siis lahku mindi. Selline kenake lugu siis. Mis aga villamütsidest edasi sai? No kui nad surnud ei ole, ju siis elavad nad edasi, nii on. PILDIRIDA.