Hing ihkas ja juhus andis võimaluse. Nimelt siis aastaid tagasi, juba ühika ajal laenasin ma ema akordioni üle koridori ühele tüübile (Toomas oli vist). Tema oli meil lõpetanud muusikakooli ja mängis pilli tõesti hästi. Üks päev aga enam ei mänginud, polnd ei naabripoissi ega ka pilli - ära kolis raip! Sain kuskilt tema telefoninumbri (tol ajal mobiile veel olnd enamusel), helistasin, aga tookord ta soigus midagi üürikorterist et visati välja ja kõik asjad on seal sees. Rohkem pole ma temaga kontakti saanud ega seda TÕBRAST kohanud.
Laenasin mõni aeg tagasi häält sõbralt Jaanuselt Kambjast akordioni. Vana armastus tuli tagasi. Tekkis soov endale pilli osta. Tartus oli mõni nädal tagasi Maarja laat. Killu läks oma õega sinna kondama ja helistas ühel hetkel et seal keegi müüd akordione. Lendasin siis ratta selga ja jõudsin viimasel hetkel äraminevalt müüjalt visiitkaarti saada. Visiitkaartilt lugesin: Evald Juur Rakverest.
Sel nädalavahetusel tegime ringreisi ema ja õega Rakveresse. Uurisime linna ja käisime vanaema haua peal. Käisime läbi ka akordionite müüja juurest. Sealt lahkusime aga akordioniga Weltmeister Seperator Standard'iga ja maha jätsime 2500 EEK. Selle pilli oli talle müünud üks eakas tartlanna kelle mees voodihaigena enam pilli ei vajanud. Oleks ajaloo mõttes huvitav nende inimestega kokku saada...
Tartusse naasnuna olid ema põsed õhevil, tahtis kohe pilli proovida. Prooviski. Nüüd siis ise ka juba paar korda proovinud. Nagu Evaldki ütles, pilli on palju mängitud, mõne koha peal on kuulda võõrast helikähinat, aga see mind ei sega, ma ju algaja ja ei usu et peaks kunagi sel viisil leiba teenima hakkama 