Tadaa kuusele, tänu millele (kellele) saime nii jalutusretke Kadi ja Kaidoga, nii silmailu elamisse, sooja tuppa kui ka taimeteed 
Räägime asja lahti.
Tõime kuuse RMK alalt lennuvälja tagant. Üsna sopases ja tuulises ilmas matkasime kolmekesi mööda kraavipervi ja metsasihti, otsides siis seda õiget. Minu jaoks isegi esimene mahasaagimine selleks õigeks ei osutunud, teine aga juba siiski Aga, ega ma seda esimest ka metsa jätnud, sellest sai töö juurde silmailu
Peale ehtimise võis jõulud avatuks lugeda. Kui minule elus kuusk väga meeldib, siis Kajal vahet polevat, talle kõlbaks ka kunst-tuust. Mulle aga meeldib päris: torkivad okkad, kuuselõhn ja okkad mööda elamist laiali :P
Kuigi me just usinad kuusele vett valajad ei olnud, üllatas kuusk meid aasta hakul heleroheliste pungadega! Ma küll arvasin, et veepuudusest ta varsti okkad maha ajab, aga ei, ta oli selline isevärki isend, ellujääja! Tegelikult oligi lõpuks üsna kahju teda hakkida ja ahjuks ette valmistada, kuna kuivamise märke ta ju kuskilt välja ei näidanud. Igatahes kasvud korjasin ära, need said kuivatatud ja lõpuks tee näol sisse joodud (ei maitsenud). Oksad aga said juppideks lõigutud ja ahju pistetud. Sooja ta küll eriti ei andnud, kuna toores oks ju ei kipu põlema.
Nüüdseks aga on kuusest vaid mälestus, pildid ja see artikkel. Järgmiste jõuludeni!
