Käesoleva aasta Pagarite Suvepäevad on saanud oma otsad. Nagu ikka, augusti esimesel nädalavahetusel ja seda kolm päeva järjest. Seekord oli korraldajaks Vilmix ja üritus toimus Vaiblas (Võrtsjärve põhjakaldal).
Kogu eeltöö Peres jäi minu ja Virve õlule. Inimesed komplekteeritud, buss tellitud, särgid valmis meisterdatud ja toidud ostetud – teele asusime kahest. Reis sihtpunkti oli nii nagu igal aastal. Esimene peatus Külitsel kust tuli peale võtta peremees. Edasi siis juba bussisõit. Et seekord oli nii lähedale minna, siis ühtegi peatust teel ei tehtud.
Järve äärde jõudnud, sõitsime esimese hooga õigest kohast mööda kuni mingi teise majutust pakkuva kohani. Seal keerasime ringi ja hakkasime tasakesi tagasi tulema et leida õige koht. Leidsime.
Kui peremees sai endale nö korteri peamajja, siis meie ülejäänud saime kaks viiekohalist kämpingumaja. Majad olid nii head et keegi oma telki üles ei pannudki, mahtusime majakestesse kenasti ära. Naiste maja nimega Africa ja meeste maja nimega Russia. Nime järgi oleks võinud eeldada et meeste majas on külmkapp viina jaoks, aga ei 
Kõik käis nagu jooksval lindil. Rahval omi asju lahti pakkida ei olnud, seega kui kompsud lageda taeva alt majakestes olid, tõi Jüri välja esimese viina, oli ju vaja tervitusnaps võtta! Mõni naistest vigises et kas tõesti nii vara, aga ülejäänud olid võtmisega igati päri.
Kuna ma viimati viina võtsin? Tundub nagu täpselt aasta tagasi selsamal üritusel. Igatahes tuju tõusis kiiremini kui veini lakkudes :P
Esimeseks õhtuks oli plaanitud koolitus. Koolitati firmade vahelist suhtlust inimnõrkuste koha pealt. Et kõigepealt tehti teoorias kindlaks mis ja kuidas inimesed käituvad, siis tehti aga mäng mis kasutas just neidsamu nõrkusi ära ja küsiti aga kui me sellest rääkisime, siis miks te ikkagi tegite nii nagi ei oleks pidanud. Näiteks. Räägiti ühtsusest ja kokku hoidmisest. Siis paluti kõigil valida õhupall, suvalist värvi. Valitud õhupalli järgi pandi rahvas gruppidesse. Õhupall puhuti täis ja seoti vasaku jala külge. Kõik grupid olid ringides. Siis hõikas koolitaja, et see meeskond kellel kõige rohkem palle 40 sekundi jooksul terveks jääb, on võitja. Läks sõjaks, kõik lendasid teistele peale palle lõhkuma. Mina kamandasin enda grupi tihedasse ringi ja käskisin kõigil jalga õhupalliga hoida ringi sees õhus. Kui mujal käis sõda, siis meie ringkaitsest läbi ei saadud. Ja kes võitis? Loomulikult minu ring 
Teine võistlus oli reklaami tegemine Leivaliidule. Oli näha et meie grupis liidrit ei olnud. Tilk viina, ja Jüri võib kõike teha! Ja ma olin nagu või sees. Kõik vaatasid mind, kuuletusid, aktsepteerisid ja täiendasid mu ideid. Panin isegi kõige laisemad asju tegema ja kõik järgnesid mulle. Igati vahva värk.
Kolmas võistlus oli ajalehtedest ja teibist maja ehitamine et see seisaks ise püsti ja mahutaks vähemalt kolme inimest. Taas panin meeskonna tööle. Pool meeskonnast tegi majale just neid osi mida ma palusin ja teine osa meeskonnast tegeles maja konstruktsioonide toestamisega. Mulle isiklikult meeldis üks maja rohkem kui meie oma, aga samas ei saa ma meie maja kohta mitte ühtegi halba sõna öelda 
Sellega oli koolituse osa läbi ja aeg õhtusöögiks. Sel aastal oli esimene kord kui ka esimese päeva õhtul toitlustus kohapeal on. Muuseas, see andis võimaluse vähem kola kaasa vedada
Ja siis hakkas õhtu peo osa. Miski suvaline kaheksakümnendaid mängiv DJ pani paraja möllu püsti. Kes tutvusid uute inimestega, kes suhtlesid juba tuttavatega. Võeti koos viina ja pandi kõvasti tantsu. Hing tahtis vahepeal välja hüpata. Aga noh, kerge jalutuskäik värske õhu kätte pluss pilk majakeste vahele mis mujal toimub ja võis taas end leida tantsuplatsilt. Meie Triinuga olime igatahes hoos. Pidu hakkas raugema nelja paiku ja 4:07 leidsin end meie putkas teki alla sättimas.
Aga putkad olid külmad! Mul õnnestus ka teine tekk saada aga no soojemaks see eriti olemist ei teinud. Teadsin et toas on ka elektri radikas, aga ei tahtnud nina teki alt välja ajada, kannatasin.
Hommikul selgus et kõigil oli külm ja ülemisel korrusel magaval Tõnisel lisaks ka niiske. Nojah, vahet enam ei olnud, kell oli saanud üheksa ja aeg oli maast lahti tulla. Arvestades eile ära joodud alkoholikogust oli täna täiesti üllatavalt peavaluvaba hommik. Pisut uimane küll, aga pohmellivaba. Ma olin igatahes valmistunud kurjemaks olekuks, aga nooo, see justkui taevane kingitus
Aga öö oli lühike. Seega väsimus oli ikkagi peal. Käisin dušši all ja siis sai juba hommikust süüa. Peale sööki aeti kõiki lipuvarda juurde ja peale mõningast mõminat olime Kristjaniga lippu üles sikutamas „Tuulevaikse öö“ saatel. Suhteliselt mage avamine :P
Aeg peojärgseteks mõõduvõtmisteks. Võrgumeeskond läks oma tööd tegema ja meie ülejäänud tegime ära:
- paadiujumise – vastu tuult ümber poi oli vaha kummipaadiga ära käia. Aerutajal olid silmad sidemega kaetud, kaassõitja pidi teda siis juhendama. Tuul oli tugev ja aerutajatel sellega tõsiselt tööd.
- teatejooks – nagu teatejooks ikka, palju vahet takistusvõistlusega ei olnud.
Aeg lõunaks. Mingitel segastel asjaoludel aga lõuna viibis tunnikese, seega vaba aeg. Vedelesin vilus ja nautisin taevavaadet. Ega teisedki midagi targemat teinud. Vaba aeg jätkus ka peale lõunat. Kõik ootasid kuna võistlused edasi lähevad, aga korraldajad olid mõneks ajaks kuskile ära kadunud... Lõpuks hakkas rahvas koonduma ja välja ilmusid ka korraldajad. Võrgumängijad tegid oma tööd ja meie:
- täitsime ämbrit – nelja plasttopsiga oli vaja täita tuletõrjevoolikut millest vesi voolas ämbrisse. Ämbris oli pallike mis pidi vee tõustes üle serva kukkuma. Palli üle serva saamine oli paras katsumus...
- läbisime takistusvõistluse – oli erinevaid asju vaja teha, ei viitsi detailidesse laskuda.
- viskasime kummikut – paar pidi viskama kahte omavahel nööriga ühendatud kummikut. Nii mõnigi oleks võinud korralikult viga saada :S
Lõppu lisati Leivalinnase linnasekottide vedamise võistlus. Sinna sai pandud ka võrgumängijad kes olid selleks ajaks oma esikoha juba välja teeninud. Esikoht teeniti ka selles mängus ja kõik kuus võistlejat said auhinnaks plätad.
Ametlik osa oli sellega läbi. Õhtusöök. Võistluste tabeleid kiigates oli näha et meie Pere võtab ka seekord karika Eks me tegime selles suunas ikka tööd ka :P
Kuigi päevade lõpetamine on homme, on mul tark täna kodu tagasi saada. Andres on linna minemas ja saan temaga kaasa, enne aga on plaanis paar tantsu teha. Tantsubänd, TU-144, viibis tunnike, ja kui ta lavale sadas, oli KÕIGI pettumus suur. Miskid asjahuvilised, jah, mängida oskavad, aga ei mängi selliseid lugusid mis jala tatsuma panevad. Nii siis keerutame rahvaga mõne pala ja oligi Tartu peale minek.
Pildirida SEAL.