Uus aasta, uued tuuled. Kui eelmine aasta läks jooksuplaan vett vedama (või mida iganes), siis sel aastal oskasin juba targem olla 
Kui aus olla, siis trenni ma väga teinud pole, lihtsalt niisama kergelt jooksmas käinud, seega ma otsustasin minna Parkmetsa seitsmekilomeetrisele jooksule seda lihtsalt läbima, mitte mingit tõsist tulemust jooksma 
Jooksupäeval oli olemine hea ja Parkmetsa läksin kergelt sörkides ning vahepeal kõndides. Kohapeal sai siis pisut võimeldud, võetud oma jooksunumber, sesistud viimase minutini WC järjekorras ja siis starti taha otsa ronitud.
Start! Kuigi oli juba eelinfos, et kepikõndijad hoidku taha otsa, ei saanud sellest kõik aru, vaid tolknesid jalus. Noh, eks ma natuke ise süüdi, et WC järjekorras nii pikalt läks, aga ikkagi, neile võiks eraldi ala märkida vist... Jooks algas siis rahulikult, nagu plaan oli. Ma sel aastal nii pikka otsa veel jooksnud pole, seega ei oska arvestada ei jõuvarusid ega raja tegelikku pikkust. Õnneks ma nädal tagasi käisin ühistreeningus kus rada läbiti, seega ma natuke ikka teadsin ka midagi
Niisiis, rahulik jooks. Minu ees jooksis kaks noorehärrat ja ma püsisin neil pikalt kannul, oli samalaadne tempo. Vihma sadas ja puhus kerge tuuleke, seega olemine oli väga hea, ei olnud külm ja ei olnud palav. Pisut enne joogipunkti hakkaski suu kuivama, aga peale jooki saabus kui teine tulemine ja oli kohe kuidagi värskem olla. Kohe peale joogipunkti oli Mairo elamine ja poiss ise oli aias, seega lõime patsu ja tervitasin teda sünnipäeva puhul
Ja nüüd algas siis pingeline mõttetöö: jõuvarusid tundub olevat, et kuna võiks hakata kiirendama. Aga et oli veel kolm kilomeetrit minna, otsustasin kõik jätta viimase kilomeetri peale. Ma küll ei näinud kus viimase kilomeetri märk oli või olema pidi, aga kiirendama hakkasin Riia tänavaga külgneval lõigul. Hoog kasvas ja jaksu oli, tore oli suurest hulgast inimestest mööda joosta
Kui Riialt ära finiši poole keerasin, panin punni põhja ja andsin nii kuis torust tuli. Seda tegid mõned veel Igatahes minust enam keegi mööda ei tuisanud.
Finišis võttis mind Kaido Piretiga rõõmsal häälel vastu. Kaido oli mulle küll plaani pannud viie minutiga kilomeeter, aga no see oli juba eelteada, et nii palju minus jaksu veel ei ole :P Igatahes enesetunne oli suurepärane ja sisimas oli hea olla. Kuskilt midagi ei valutanud, pulss üleliia kõrgeks aetud ei olnud ja vedelikupuudus ka ei kummitanud.
Ja siis sai pisut rahunetud, venitatud, asjad kokku korjatud, tee ja saiakesed võetud ning alustasingi kerget sörki kodu poole, umbes nii nagu siia tulleski.
Statistikat siis ka. Koht üldises nimekirjas 334, jooksjaid 376, koht oma vanuseklassis 127 ehk tagant kolmas. Aeg 42:47, ehk kaotasin esimesele 20:53 – seega päris kaks korda aeglasemini ei jooksnud Vaadates oma Runtasticut, siis iga kilomeetriga jooksin järjest kiiremini. Jooksutulemused leiab SEALT.
Fotograafe või jäädvustajaid oli palju. Enamuse pilte on kogutud Sportfotosse. Lahe on see, et kui pilti tahaks alla laadida, saab teate: „Enamik meie külastajatest väärtustab spordifotograafi raja ääres veedetud pikki töötunde ja toetab hea meelega meid pisikese rahalise panusega. See võimaldab Sportfotol ka tulevikus pakkuda kiiret, kvaliteetset ja põnevaid arenguid täis teenust.“
Ma nüüd kommenteeriks seda teadet ka. Kui fotograaf on pandud pildistama ja öeldakse, et tuleb „fotograafi raja ääres oldud aega väärtustada“, siis ma ikka ootaks, et pildistatakse kõiki nii algusest kuni päris viimaseni. Aga, vaadates pilte, siis mida aeg edasi, seda vähem tagumise otsa inimesi jäädvustatud on. Seega ma protesteeriks selle teksti vastu... Ja lisaks, tänapäeva tehniliste võimaluste ja kättesaadavuste juures ei nimetaks ma 2,99 EUR „pisikeseks rahaks“. Aga tänud neile kes asja tõsiselt võtavad, kuna see pretensioon ei käi kõigi kohta.
Tänan siis lõpus veel ka korraldajaid, ilmataati, kaudselt ka Kaidot ja oma pere – tänu teile sai see jooks tehtud. Nüüd siis, teeme trenni edasi ja võtame varsti veel mõne etapikese ette