Jüri ajaveeb, oma mõtted, tekstid ja pildid. Head ajaveetmist!

Ilmad on kuumad, aga kuhu minna? Mina niisama vee ääres molutamist ei armasta, et võiks olla võimalus lastele mängimiseks, veemõnudeks, uudistamiseks ja ka molutamiseks kui soovi on. Mõtlesime siis mõne mängumaa peale. Tartu kanti neid palju ei jää, põhimõtteliselt kaks tükki: Vudila ja Cantervilla. Et esimeses oleme juba käinud, uurisime teist varianti. See teine variant tundus piltidelt isegi põnevam kui Vudila, seega jäi sõelale just see
Cantervilla on siis nii mõisakompleks kui ka mängumaa peaaegu ühes koos. Kohale sõita on sinna lihtne. Kui Pikajärvele jõudsime, avastasime autoparkla mõne autoga vanade tallide juurest. Kust aga täpsemalt sisse tuleb minna, nuputasime mõnda aega enne kui tallide vahelt liikuma hakkasime. See tundus õige teena ja nii ta ka oli.
Enne ust võttis meid vastu noor sulasest härrasmees. Tervitas ja uuris meie plaani. Siis juhatas meid sisse, ostsime piletid ja meid juhendati veidike edasi ja jäeti omapäi. Et see meil siin esimest korda käia oli, hakkasime maad uurima ja otsima kohta kuhu oma laager püsti panna.
Kuna jõudsime üsna avamisajaks, oli inimesi veel väga vähe. Suundusime minu torina saatel päris alla järve äärde. Kaja arvas selle hea koha olevat, mina aga kartsin, et liiga päikeseline. Kaja soov jäi peale ja tegelikult oli see tõesti hea koht
Sooja ilma kraadid polnud veel tuure üles võtnud kui läksime avastamisringile. Tundus ikka kuidagi kahtlane see värk siin, aga eks kõigest juba jutu käigus.
Alustasime printsessirongiga. Meil ju Kadi on suur printsesside armastaja ja kus sa siis saad nii, et „printsesseide rongiga” ei sõida Samas aga Kadi üksi minna ei tahtnud, seega ronis ka Kaja sinna peale. Rong läks mürina ja kriuksumiste saatel liikvele See kuidas ta häält tegi, polnud kuidagi printsessidele kohane :P
Siis tahtsin Kadi elektriautoga sõitma panna. Üks auto oli hõivatud, teisele toodi uut akut ja ootamas oli veel paar last. Lootsin siis hiljem tagasi tulla, aga etteruttavalt ütlen, et see oli liiga populaarne ala et sinna ilma järjekorrata löögile saada, seega siia tagasi ei jõudnudki enam.
WC's käisime. Üks oli piletikassade juures ja teine põrkeautode majas. Et viimane oli lähemal, läksime sinna. Kõige lihtsam tee sinna jõudmiseks just polnud :P Lisaks oli põrkeautode maja lindude poolt üsna ära situtatud. WC ise oli OK, välja arvatud see, et sooja vett mul kraanist kätte saada ei õnnestunud...
Ehk siis esimene hurraa kogu sellest asjast oli üsna kentsakas. Siis aga päike soojenes, inimesi tuli natukese kaupa juurde ja ka tuju läks järjest paremaks Kui esimesed julged juba liumägesid kasutama hakkasid, kippus ka Kadi vette. Lubasime. Tema siis möllas lapseliku rõõmuga, ise värisev ja lilla, aga PEAB vees olema Mina veel nii käima läinud ei olnud :P Võtsin Miia traksidega selga ja käisime vaatasime mõisaaias ringi. Laps aga väsis ära. Otsustasin, et kõnnin temaga mängumaalt käruga välja ja jalutan mõisa aladel ringi. Nii tegingi.
Cantervilla mõisa süda on korras ja kena. Imetore koht lihtsalt puhkamiseks ja suvitamiseks. Mõisa päris sisse vaatama ei läinud kuna see oli tasu eest ja nõudis palju aega selleks. Omalaadne seik mõisa peahoone juures: lähenen klaasrõdule kui lind lendab vastu klaasi ja kukub surnult maha. Vähemalt mulle tundus, et surma sai. Päris nii oma silmaga sellist asja veel näinud ei olnud...
Mõnda aega istusin mõisapargi astangul ja vaatasin eemalt mängumaa suvitajaid. Varjus oli päris mõnus Miiale aga vist seisev vanker ei meeldinud – ärkas üles.
Üles ärkasin kamina Algatuseks sai käidud läbi kõik vesised liumäed, kaasa arvatud dubbingu oma. Edasi tegime perega rööbastel vankrisõidu ümber põrkeautode maja ja pärast sõitsime Kadiga ka ühe põrkeautoga. Talle see viimane väga ei meeldinud, kannatas ühe ringi ära ja tahtis vette tagasi :P
Mina võtsin Miia aga traksidega taas selga, Kaja jäi loomulikult Kadi valvama. Jalutasime karusselli mäele ja sealt juba teatrietendusele. Etenduse viis läbi seesama noormees kes meid mängumaale vastu võttis. Mängis tema siis sulast, kelle mõisnik metsa puid tegema saatis, aga et mõisnik käskis kirvest „ilusti hoida,” siis tema istuski metsas kännu otsas, hoidis kirvest süles ja rääkis humoorikaid lugusid mõisnikest ja talupoegadest-sulastest. Mulle meeldis ja paistis et teistele ka. Et ma aga juba kaua omadest eemal olin, siis päris lõpuni ei vaadanud.
Kokkuvõtteks võib öelda, et suurepärane päev! Ilm oli ilus, ja tegevust kui tahtsid/said, oli. Eks võiks ju olla mõne koha pealt uhkem ja asjalikum see mängumaa, aga no ega midagi väga ette heita nagu ei anna ka. Peale üles tähendatud asjade olid siin veel paadi ja vesiratta kasutamise võimalus, mingi ülisuur laste ronimis-ehitis, kardirada, HTV rada, batuudid, WII-maja ja nipet-näpet veel, täpsem nimekiri Cantervilla kodulehel. Igatahes kui taevas annab, siis ehk juba järgminegi aasta külastame seda kohta jälle!