27- 28. juuli 2018. a. toimus Raadi mõisapargis mitmendat aastat järjest Punk & Rock festival. Soov sinna minna oli juba ammu, aga erinevate perekondlike tähtpäevade tõttu oli jõudmine sinna üsna väikese tõenäosusega, eriti just reedesel päeval.
Juhtus aga nii, et just reedesele päevale kuulutati välja põhilised pungibändid mida hing kuulata ihkas. Kaido jutust sain aru, et tema valibki vaid selle päeva, sest laupäeval on jalka ja peale jalkat pole enam minekul erilist mõtet.
Meil aga oli Kajaga veel ajaliselt planeerimata sisuliselt planeeritud reedene päev, seega mina olin pigem pungile mitte mineja. Asjad selgusid aga alles reedel, et ma minna ikka saan. Võtsin Kaidoga ühendust, aga tema siiski üksi minekut ei plaaninud ja oli juba teised plaanid teinud. Kahju. Aga oli mis oli, mina otsustasin kohal olla ja lootsin, et leian endale ka seltskonna.
Kui Kadi sõbrannale järele tuldi, kasutasin võimalust, ja lubasin end Raadile sõidutada 
- nii sai palavas ilmas vähendatud jalavaeva. Jalutasin mõisaaia äärtpidi peavärava suunas. Seal laiuvas parklas oli üks seltskond ja seal tundsin ära kohe Marguse ja Margareti ja ülejäänudki näod tehti kohe tuttavaks ning nina alla suruti samakas 
Nii leidsin endale õhtuks seltskonna :P
Laval käis Pööloy Gläänz kellel on mitmeid mõnusaid lugusid, aga nad olid juba lõpetamas, seega ma neid vaatama ei jõudnud. Jõudsime aga vaatama Kurjamit peale neid. Enne tuli muidugi pilet lunastada. Selgus, et arveldamine on ainult sularahas, mul polnud aga kopikatki kaasas... Margaret aitas siinkohal hädast välja (kui ma oleks pidanud Maxima juurde raha välja võtma minema, oleks Kurjam nägemata jäänud).
Kurjam! No Kurjam, nagu ikka, vana kurjam, tegi kõrvale pai ja lava esine tolmupilv oli vaid ehe näide sellest, et poisid teevad õiget muusikat Pogo-möll oli kõva, laulud tuttavad ja välja elamine võis alata. Kõik oli imehea, kui vaid tolmupilv välja arvata
Kui Kurjam lõpetas, liikus kogu seltskond auto juurde tagasi. Kuna Coverage mulle midagi ei öelnud ja teised ta mingil põhjusel maha tegid, siis liikusin nendega kaasa. Nautisime päikeseloojangut ja tutvusin seltskonnaga. Vahva punt! Kõik oli igati lõbus ja vaba, ning nüüd tean, et rumm Spritega on oluliselt maitsvam kui rumm Coca Colaga
JKME ajaks olime loomulikult platsil. Väljas hämardus silmnähtavalt ja rahvas muutus julgemaks. Lavaesine oli korralikku mürglit täis ja inimesi oli mitu korda rohkem kui päevavalges näha oli Kuigi Villu lauluhääl üsna kehv oli, aitas rahvas lauldes kaasa - vanad lood on ju enamusele nagunii tuttavad Mürglit jagus ja õhk oli vahepeal päris otsas, eriti lava ees.
JMKE lõpetas, rahvas valgus laiali, aga meie rahvas kogunes auto juures. Hakati rääkima afterpartyst Undergroundis. Olin kindel, et see on paksult rahvast täis, aga et kodu jäi nagunii kesklinnast läbi minna, siis olin nõus asja üle vaatama Nii alustasime kuuekesi jalutamist linna. Keegi vaatas Googlest järele, et 2,8 kilomeetrit, ilm oli igati mõnus, seega keegi isegi ei mõelnud takso peale (Y)
Undergroundi juures oli palju rahvast. Ukse juures müüdi just kellelegi piletit kui me sisse jalutasime. Küll jõudis meie seltskonnast sisse kolm inimest, teised jäid veel ukse taha ja ma ei teagi kuhu nad lõpuks kadusid. Aga üldiselt oli asi nii, et ega seal sees jutuajamist nagunii poleks olnud, kuna bändid täitsid kõik kohad helidega.
Esimesena esines Slow Hombre (Soome bänd). Nemad tegid vaid muusikat, aga see oli päris põnev.
Teisena oli laval Bio Crisis (Mehhiko bänd); FB. Vaat need vennad panid ruumi eriti rõkkama. Möll käis nii laval kui lava ees! Üldse kuradima head tüübid olid, suhtlesid rahvaga ja tegid pulli, mulle väga meeldis!
Kolmandaks pidi olema SS Robot, aga uni kippus peale, üks kõrv oli juba kurt ja SS Robot polnud mitte see asi mille pärast end veel piinama oleks pidanud Ja nii saigi jalad selga võetud ja kodu jalutatud. Öö oli mõnusalt jahutav ja tuju oli hea. Alkohol polnud üleliia mõjunud ja olemine oli tipp-topp. Kui millegi üle nuriseda, siis kella üle, see oli juba kolm kui kodu saabusin.