Ausalt kirjutan seda lugu klomp kurgus ja väga nukras meeleolus. Nimelt on siis lugu selline, et õe varjupaigast soetatud kassibeebi võitles oma elu nimel terve õe juures veedetud aja. Alguses ei tahetud süüa, siis läks kõht korrast ära ja edasi oli näha, et teda miski vaevab. Esmaspäeval käisime arsti juures (väikeloomakliini Fik – väga toredad inimesed seal), siis vaadati olukord üle, tehti mõned süstid ja saadeti kodusele ravile, kuna midagi tõsist sel hetkel ei paistnud. Eile hakkas kass rohkem ringi liikuma ja isegi sööma. Inna õnn aga oli üürike: kass käis öösel hädal ja peale seda jäi põrandale lihtsalt vedelema ja ei võtnud enam jalgugi alla. Hingamine oli sassis ja perioodiliselt justkui luksus. Silmad olid lahti ja need vaatasid tühjusesse.
Kohe täna hommikul käisime taas kliinikus. Seal tehti mõned süstid mis oleks pidanud veerandtunniga pisutki olukorda leevendama. Leevendust aga ei tulnud ja meid saadeti edasisteks uuringuteks kodu. Hiljem tehti röntgen, sealt siis nähti, et olukord on lootusetu – kassil on koronaviirus. Ehk siis paar tundi peale meie lahkumist meile helistati ja anti teada, et kassipojast elulooma ei saa. Ma nüüd ei teagi täpselt kas talle tehti siis surmasüst või andis ise hinge. Oli mis oli, aga ära tulime sealt kassipojaga soojas tekikeses pappkarbis.
Et Reijole oleks selline vaatepilt ehk liiast, otsustasime sõita kohe Filosoofi et Kaspari maha matta. Leidsime tagaaeda õunapuu alla viisaka koha, kaevasime talle kenakese sügava haua ja sängitasime ta mulda. Muuseas, taevas nuttis meiega kaasa... Hüvasti, Kaspar, oled nüüd väikeseks kassi-ingliks.
Seotud teema: Kass Kaspar