Tema nimi on Rein. Eestlane. Tisler. Kahe lapse isa. Mäletan naeru tema näol, rahulolu. Kõik peamine oli olemas: töö, katus pea kohal ja pere koos nende rõõmude ja valudega. Millestki aga jäi Reinul puudu või üle, igatahes hakkas esialgu õhtuti, hiljem juba ka hommikuti viinakurat külas käima. Käis senikaua kuniks sai võitu. Endised rõõmud jätsid ta maha ja asendusid murepilvedega. Viinakurat oli ainus kes lohutas. Lohutas seni kuni naine ja lapsed ta hülgasid, töökoht teda selisena enam ei vajanud ja eluase ise ei hoidnud end enam üleval. Ikka viinakurat lohutas. Nüüd Rein kakerdab mööda linna, silmad ähmased joogist mis kuskilt on kätte saadud ja mille algallikas võib olla ka solgiauk. Ta üritab leida pisikesi otsi mis tooks kõhutäie, peatäie või kopika peopessa. Praegu ööbib ta seal kus juhtub ja inimesed käivad temast laia kaarega mööda, mitte et nad teda kardaksid, vaid nad ei taha et ta neid tülitaks. Usun et nii mõnigi möödakäija tahaks teda aidata, aga viinakurat on temas nii sügaval sees, et seni kuni Rein end ise aidata ei taha ei saa ka mitte keegi muu teda aidata.