Saunateemad tahavad lisa saada, aga kuidagi ajapuuduses ja vahepeal väsimusest ei jõua nendeni. Aga sauna ikka aegajalt jõuab ja see on hea. Kui suurem trall möödas, siis saab vahepeal ka üksi olla ja saunast on mul viimasel ajal saanud just SEE KOHT kus mõtiskleda. Omalaadne sakraalne paik. Algselt oli saunateema saunast kui füüsilisest objektist, aga see on nüüd ümber formeerunud omadeks mõteteks ja mõtisklusteks.
Mõne nädala eest sai saunatatud üksi, ma ei mäleta mis põhjusel täpsemalt, aga see polegi oluline. Saun oli kuum ja ma tegin mitu lavalkäiku ilma leilita, sest kole kuum oli ja siis tuli aegajalt õuel jahutamas käia. Aga mõtted käisid sel korral just isa Nikolai peal ja natuke ka tema isa Aleksei peal.
Kuidas mu meesliinil olevad esivanemad siis mu tähelepanu pälvisid? Noh, pigem ma hakkasin otsima jooni endas ja oma isas mis lõpuks ka vanaisani liikusid. Nimelt pole ma kunagi olnud eriti ambitsioonikas ja sihikindel. Mul on tagasihoidlik elamine, minu oskustele vastav üldiselt rahulik ja ametiredelil edasiarenematu töö, elan lihtsat pereelu ja pea ees uuendustesse ei hüppa. Olen ju arvanud, et kui lapsi poleks, siis ehk teeks seda ja toda, aga ausalt, keda ma lollitan? Iseennast! Ja siis võrdlen end isaga. Sama ambitsioonitu ja ettevõtmatu. Ja tundub et ka vanaisa oli samasugune, sest Eestisse Koola poolsaarelt elama tulemine ei olnud arvatavasti tema vaba valik vaid kommunistliku võimu poolt peale surutud. Nende ajal muidugi ei saanudki ambitsioonikas olla... Midagi ma aga olen neilt ka õppinud: alkoholiga tuleb sõber olla, seda vihata ei tasu ja teda ei jõua kunagi ära hävitada. Nemad proovisid ja mõlemad viinakuradi küüsis ka otsad leidsid. Rahu neile!
Samal õhtul, enne viimast leili olin juba nii väsinud, et istusin õues suisa maha. Maast üles vaadates on maailm täiesti teistsugune: majad on kõrgemad ja perspektiiv teine. Mõtlesin kodutute peale kes ööseks pargipingile end magama sätivad, et nemad näevad seda maailma sealt pingilt piut teistmoodi kui kõndiv inimene. Õhtuhämarus annab sellele veel lisaks teise mõõte. Tunne oli väga põnev, proovige mõnikord ise ja istuge pimedas mah aning jälgige mis ümber teie toimub.
Viimasel korral oli Kaja haige ja ma käisin lastega koos. Nendega koos aga väga leili ei võta. Kui nad tuppa said, olin ise veel tund aega saunas. Sai nii leilitatud kui telefonist minikõlarisse muusikat lastud ja nauditud just neid lugusid mis hetkel hingele pai tegid. Suures enamuses lõi välja just vene veri ja venekeelsed laulud olid seega peamised. Ausalt öeldes polegi ühtegi eestimaist musikaalset ühendust kes mulle just midagi melanhoolset pakuks. Õigemini ma ei tea ühtegi sellist, võibolla Sisaski album Toolid On Tühjad isegi pädeks.
Igatahes siis kõlas vene muusika mida paljuski ka kaasa saab laulda. Ma alati, kui laulan, loodan, et keegi ukse/akna taga ei kuula 
Kuigi, vahet ei ole, tähtis on see psühholoogiline laks mille mina kätte saan, peaasi et teisi ei sega. Üldiselt muusikalisel lainel olles ma väga palju mõttetööga ei tegele, siis pigem lased muusikal end kaasa viia ja hinge puhastada. Toimib küll, ja väga hästi!
Nädalavahetusel taas saun. Jällegi alguses lastega ja siis üksi. Ka sel korral kuulasin muusikat, nii DDT kui My Dying Bride käisid ringi. Ja nagu eelmises lõigus mainisin, siis muusikat kuulates mõtted ei liigu, vaid suu liigub 
Nii et järgmine kord vaatab taas tuju pealt, kas on laulutuju või mõtete koondamine