11.05.2018 10:00. Suur valge päevi näinud bussivolask keerab Tartu bussijaamas posti nr 5 alla. Rahvast ei ole siia palju kogunenud, olin arvatavasti üks viimaseid piletiostjaid ja ma sain koha nr 13. Pole vahet, buss on suuremalt jaolt tühi, võtan vargsi tahapoole ja selle külje kuspool päikest eeldatavasti paista ei tohiks. Muuseas, kõik istuvad üksi 
Sõit algab 10:05. Bussil tagatihver madalamatel pööretel uriseb ja tühikäigul käiks justkui laevapropeller kuhugi vastu. Amfiibbuss? Vaevalt Õnneks linnavälisel teel nii suurt lärmi enam pole, on ühtlane kuid vali mürin. Kergelt uinutab.
Ilm on aga suurepärane, väljas kisub kahekümnendatesse kraadidesse. Bussis paistab olevat midagi konditsioneerilaadset, kuna siin on õhku mida hingata, ilma selleta oleks üsna palav.
Loodusvaated bussist on lummavad. Tõsiselt, mul ikka ülimalt vedas oma puhkusenädalaga! Kuigi ma plaanisin tegeleda oma artiklite, sugupuu ja Lõve küla teemadega, on liig-ilusad ilmad mind hoopis õue kutsunud Aga ongi hea, kui tihti ikka õnnestub korralikult looduse puhkemist nii kenasti jälgida
Bussiliin viib mind läbi kõigist asustatud punktidest mis jäävad Tartu – Valga tee äärde. Seda muidugi kuni Tõrvani, sest siis mina ju väljun. Igatahes ilus on see meie Eestimaa, eriti sellises päikeselises roheluses. Puud ja põõsad on rohelised, kuigi suures osas veel puhkemisjärgus. Rukkipõllud rohetavad ja muruväljadel kasvab roheline hein kuivanud heinast üle.
Nõos möödub meist Tartu – Valga rong. Paistis üsna tühi olevat. Huvitav, kui palju on bussis neid kes Valgasse sõidavad?
Elvasse logistab buss vana teedpidi. Suur bussivolask kiigutas ikka päris korralikult. Ma kindel ei ole, et siitkaudu ajaliselt suurt midagi võidab, aga nostalgiat on omajagu Peaasi, et buss vastu peab!
Elvas liitub kahes peatuses kokku neli inimest, aga pooled neist lähevad juba linnaservast välja jõudes maha. Näen nüüd selle aasta esimest rapsipõldu, päris kõrge juba teine ja mõned õiedki hakkavad lahti minema. Kohe põllu servas valendasid toomingad, ka neid ei ole ma sel aastal veel täheldanud. Järelikult saab päeva teises pooles maal ka nende uimastavat lõhna nautida
Rõngu toob reisijatelisa. Üks lahkub, aga asemel tuleb viis inimest. Kaks venekeelset liituvad minuga bussi tagaosas, nõretades ise sigaretihaisust. Ise nad loomulikult sellest aru ei saa... Buss teeb peatuses pikema pausi, nii et bussijuht ja veel paar meest saavad õues sigareti ära lahendada.
Rõngus kohtume rohkearvulise kaitseväe tehnikaga. Ei tea kas nad hakkavad Siili kokku korjama? Nädala alguses, kui Tõrvas käisin, oli ka neid siinkandis üsna palju liikvel.
Pikassillas on masinaid ja mehi kohe iga nurga peal. Jõe ääres on kolonnide viisi autosid ja ujuvsildki on ikka veel jõe peal. Siin näen esimest korda ka soomukit üle maantee vuramas!
Mida lähemale Tõrvale, seda rohkem hakkab mind kummitama, et ostsin ju pileti ekslikult Tõrva mitte Riiska peatusesse. Tekkis dilemma, kas ignoreerida viga ja minna maha alles Riiskas või siiski minna Tõrva peatuses maha. Lõpplahendina ostan Tõrva peatuses Riiska peatusesse pileti, see läheb maksma terve euro. Arvatavasti oleks Tartus õige piletiostu korral olnud täishind vaid mõnikümmend senti kallim... Aga loll pea, palju vaeva
Igatahes saan kenasti KEK’is (Riiska peatuses) maha ja edukas bussisõit jääbki seljataha