Nädalavahetusel oli linnas sebimist. Ja rahvas sebib just seal kus midagi ODAVALT antakse. Seekord siis anti odavalt Tartu Näitustemajas. Suurmüügi nimetuski märkis nii suurust kui odavust: Suur Discounteri Laomüük. Et nagunii oli plaanis laupäeval rattad alla saada, siis otsustasin et käime ka sealt läbi. Nii me siis käisime: Inna, Kaja, Kaido ja mina.Jätsin juba teadlikult auto EPMÜ mehaanikahoone parklasse ja õige mõte ta ka oli. Kogu võimalik ala oli autodega asustatud ja rahvast vooris igast nurgast.
Müük ise oli tagumises hallis. Saanud ukse vahelt sisse tervitas meid suur ruum täis tuubitud inimesi. Inimeste vahel looklesid pikad kastidehunnikute vaod täis erinevat riidestaffi. Kui tibud lendasid kohe aktsiooni, siis meie Kaidoga vaatasime lolli näoga, tegime tiiru rahva vahel ja tundsime endid täiesti vales kohas olevat. No nagu kaltsupoes. Inimesed aga rabasid ja tuhnisid kui mullamutid riidekastides, mõni sikutas kasti isegi enda sabas – oli juba suure valiku suutnud teha. Seinte ääres ja nurkades kakkusid, enamasti naisterahvad, omil riideis seljast et teha ostueelne prooviring. Kahjuks ei tulnud ükski neist piltidest välja kuna mai söandanud välku sisse lülitada.
Igatahes masendus süvenes ja otsustasime hoopis kohvi võtta ja niisama kõrvalt kaeda. Nägime ka Toomast oma perega. Kui kohvi sai lõpu, otsisime tibud üles ja ütlesime et me käime kaubamajas ära et võtku siis vabalt ja nad võtsidki.
Pärast tulime neile järele, aga sisse enam ei läinud, mõttetu värk.
