Jõulu ja aastavahetuse aegu näidati Lutsu raamatutel põhinevaid filme. Sai vaadatud nii Kevadet kui Suve, siis aga tuli muude asjatoimetuste juurde minna 
Aga mis mul nagu kuklasse kumama jäi, oli Suve selles stseenis, kus Toots läheb laenu võtmiseks proviisorilt allkirja küsima, proviisori sõnad. Tänapäevases tarbimisühiskonnas on need järjest tugevamad ja sügavama tähendusega:
"Mina ei vali oma osaks seda, mida koi ja rooste rikub. Kõike oma varandust kannan ma endaga kaasas. Inimene on seda õnnelikum, mida vähem on tal kõiksugust koli ja kraami. Iseäranis võib seda märgata reisil – ja kas me ei võiks vaadata kõike oma elu kui ühte nii keskmise pikkusega reisi. Mina tahan reisida ja mõnes vaksalis juua oma pudelikese õlut rahus. Rahus, mis on enam kui kõik muu siin maailmas."
Ehk siis juba Luts on filosofeerinud ’asjade’ teemal, ehk maise vara kokkukraapimise teemal. On ju teada, et sinna, kuhu meie läheme, või õigemini kus me oma maise teekonna lõpetame, sinna ei saa me mitte midagi kaasa võtta. Kõik need kokku aetud asjad ja mammona kaotab omaniku jaoks sel hetkel täiesti oma igasuguse väärtuse.
Tänapäeva ühiskonnas aga rõhutakse asjadele ja nende vajadusele järjest tugevamini. Ja mis kõige veidram, isegi kui asi on olemas, luuakse olukord, kus õhutatakse inimesi ostma järjest uuemaid, nö paremaid asju vanade asemele. Sellega kuhjub kokku kolossaalne hunnik igasugu jama. Õnneks saab kõik nö ära visata, aga kahjuks asjade taustal võivad jääda muud väärtused siin elus kogemata.