Käisime vaatamas kolmapäeval Raivo Ird'i fotonäitust Y-Galeriis. Et olen selle inimesega pidanud Mütofesti ürituse korralduse raames kokku puutuma siis tundsin vajadust vaadata nii näitust kui ka kirjutada oma kodulehele sellest teema 
Muuseas, teda võib leida ka nime Turmakoll taga
Mis ma siis oskan öelda, pildid olid omamoodi, häiris pisut et ühe ja sama modelliga oli järjest mitu pilti. Pilte oleks võinud natuke rohkem olla Samas hea algatus, väga suur töö on ära tehtud ning tulemus on väga hea ja ka muljet avaldav.
Näituse nimi on väga palju ütlev 
Sellest tähtede jadast võib kokku panna mitu erinevat lauset, proovige ise palju saate. Vahepeal võib 'e' tähte tõlkida kui 'ehk' ja sellisel juhul ei viitsi isegi enam vaadata kui palju erinevaid variatsioone sest tuleb
Lisan ka siia pressiteate mis oli selline:
Raivo Ird – fotod
TEGELIKKUS e. ART e. FAKTID
7. - 19. septembril, 2009
Y galeriis, Küütri 2, Tartu
avamine esmaspäeval, 7. septembril kell 18.00
Kord, kui ma veel kunstikas käisin, küsis kooli külastanud Lennart Meri minult: "Mis on kunst?" Tol hetkel polnud mul päris asjalikku vastust varnast võtta. Nüüd ma arvan, et kunst on teha mingit asja nii hästi, et vaataja hakkab seda enesele ihaldama, isegi kui tal seda silmnähtavalt vaja pole. Kunstiteoses peab peituma võluvägi, mida inimene tunnetab, kuid mis jääb samal ajal tema haardeulatusest väljapoole, et tal tekiks soov saada osa sellest nii kaugest ja maagilisest maailmast.
Minu eesmärk on astud välja imperialismi ja usumonopolide vastu, juhtida tähelepanu kiriku ning totalitaarsete režiimide moraalidogmade ajalikkusele ja sisutühjusele.
Inimese tõde on ajalik, looduse tõde aga ajatu. Inimlik tõde muutub iga režiimiga, kuid inimene ise ei ole muutunud ega muutu kunagi. Tegemist on šokinäitusega, mis peab inimesi raputama, et nad üles ärkaksid. Ökoloogilised probleemid ja globaalsed kriisid ei ole juhuslikud nähtused, vaid pikaajalise väärkäitumise tulemus. Inimene on hakanud ennast loodusele vastandama, mõistmata, et ainus võimalus pikaajaliseks eksisteerimiseks Maal on järgida selle loomulikke rütme. Sümbioosi ja parasiitluse vahe on selles, et parasiit kurnab oma elukeskkonda ja võib selle hävitada koos iseendaga. Meid ähvardab Maaema kättemaks.
Elu müsteeriumid. Ilmaruum ja aeg, Maaema, Taevaisa ning Suur Masin. Inimene ja asjad, varjud minevikust, tume tulevik.
Elame murrangulisel hetkel, uue milleeniumiga on alanud uus ajastu. Kapitalism vangub, kuid me ei tea veel, kuhupoole ta kaldub. Teaduslike avastuste kiirus ja hulk on kasvanud enneolematuks. Õpime kloonima inimesi, meil on relvad, millega võiksime hävitada kogu elu planeedil. Maailm meie ümber hakkab lagunema, tekivad osooniaugud, orkaanid vapustavad maad. Me lendame Marsile. Mis saab edasi, on see lõpp või algus?