On teil olnud elus hetki kus te midagi väga tahate ja te peaaegu seda juba teete, olete õhku ja ootusvärinaid täis, teie sõbrad lükkavad teid lisaks tagant et te oma hetke suurt soovi täitma hakkaksite ja te astute viimse sammu, aga siis nagu miski hirm ja häbitunne hoiavad teid tagasi sellel viimasel millimeetril! Ja siis on nagu kõik möödas, seekord ikka ei julgenud, MINA meie sees vedas ikka alt ja teil pole mõelda muud kui et ehk järgmine kord olen tugevam 
Endal on seda elu jooksul palju olnud... Olgu see siis esimene samm mõne (veel) võõra naisterahvaga tutvumiseks, esimeseks suudluseks või millegi piinlikkust tekitava väljaütlemiseks. Kas panite tähele et loetelus olid just "inimsuhtluse" punktid! Ei mäleta et oleks sellist kirglikku ootus-julgustükki olnud soovimaks endale uut arvutit või maitsvat kooki :P
Eile käisime ??????? õhtul väljas veini joomas ja sel korral olin mina õhutaja rollis Väga vahva oli kõrvalt vaadata kuidas inimene on siirast ja kirglikku tunnet täis, ja sa aitad tal seda veel suuremaks puhuda, et ta julgeks astuda veel selle millimeetri. Ähh, aga siis ta ikka loobus, ma juba vaatasin et nüüd läks, aga ei, jäi veidi ikka millestki puudu või reaalsus tappis soovi ära...
????? loeb edasi SIIT.